Naiskodukaitse Viru ringkonna blogi

Öine orienteerumine 24-25.09 (Piret)

2011-09-29T08:13:00.000-07:00

Kuulsin esialgu ainult , et toimub öine orienteerumine ja tahtsin hirmsasti osa võtta, aga ei teadnud kas saan hakkama. Uurisin veidi maad ja sain teada, et toimub see Rutja lennuvälja läheduses – otsustasin osa võtta.

Tarmo Matti ja Aive Ott olid rajameistrid ning seiklus võis alata. Võtsin staabist 24.09.2011 kella 14.00 ajal bussi ja korjasin siis osalised kokku: Mare Ervin, Aili Vakker, Tiia Jalakas, Laine Metus ja mina - Piret Rehe.

Hommikul tuli toredat tihedat vihma, kui mitte öelda padukat, kuid see minu seiklust ei heidutanud, kuna olin valmis metsa minema ükskõik millise ilmaga - vaim oli valmis. Ilmselt aga hakkas ilmataadil meist kahju ja pööras ilma meile kasulikus suunas — päike paistis ja isegi soe oli.

Jõudsime Rutjale ja tegime territooriumi kontrolli ning avastasimegi snaipriõppuse. Noh ega midagi, nagu Mare ütles, et sinnapoole meil asja pole (hiljem selgus et ikkagi oleks olnud, aga need punktid võttis ta välja). Tegime väikese lõkke ja selle peal jooki, väikene võileib ning kahekaupa meid metsa lasti. Kirjas olevat olnud veel tegelasi. Kaasa pandi ka kilekott seente jaoks - nii me siis kaardi, kompassi ja kilekotiga metsa läksime, veel valges kella 17 ajal umbes. Aega anti meile hommikuni. Korjasime seeni, otsisime punkte – puude peale olid märgitud tähed ja numbrid, millest siis kooditabeli abil tuli kokku pannes lause. Küll on ikka ilusaid kohti Rutja ümbruses. Aili tegi pilte ja teise grupiga saime juba peale esimest punkti kokku. Teise punkti jõudsime juba kotitäis seentega, nii et polnud mõtet enam kotte kaasas vedada. Üle purrete, kraavide, ojade, teede, küll pikali, küll roomates - vot see oli teekond.

Oli juba täitsa pime kui laagrisse jõudsime. Seal ootas meid Mare sooja söögiga ja ennäe imet rajameister Aive oli ka uudistama tulnud kas ikka naised metsast tagasi tulevad. Kuna meid oli nii vähe, siis ööbisime bussis. Järgmine hommik võtsime veel paar punkti kuna eelmisel õhtul olid seal snaiprid ja tule alla minna ei saanud. Mina ja Tiia olime vahepeal küll eksinud, aga leidsime siiski õige teeotsa peagi kätte. Saime oma tähed ja numbrid kätte ja lause tuli välja - üks lammas on metsa eksinud. Korjasime ka oma seenekotid peale ja nii see orienteerumine lõppeski.

Selliseid vaba aja ja suhteliselt tuttavas kohas on väga hea õppida ja ennast proovile panna, kinnistada oskusi, mida oled raamatust ja teooriatunnis õppinud. Aitäh korraldajatele.

Sport 1927

2011-07-31T08:26:00.000-07:00

Eeskava Naiskodukaitse spordilaagris teemal "Sport 1927".

Autor: Velli Ehasalu
Osatäitjad:

Beib- Velli Ehasalu
Juuli- Kristel Kitsing
Maali- Liis Lille
Mari- Katrin Kobin

Beib vaatab kaarti (keerab ühte- ja teistpidi) ja kompassi, üritab orienteeruda. Pomiseb omaette Aartikasse ja Kulinale jõudmisest. Saab suuna kätte ja keksleb edasi.
Jõuab taluhoovi, kus naine toimetab ja valmistub lüpsiks.
Beib: Tere jõudu, perenaine! Kas teie oskate mind juhatada Kulinale?
Juuli: Kulinale, oi see jääb siit kaugele…
Beib: Aga millega sinna pääseb? Peab ju siis ometi mõni takso olema või kiir-ekspress? Meil ikkagi 21. sajand!
Juuli: Mitmes sajand?
Beib: 21. noh!
Juuli (naerab): No kust kuu pealt sina kukkunud oled? Meil ju aasta 1927!
Beib: 1927…? Aga siis te ei tea ju midagi Naiskodukaitse spordilaagrist. Aga kuulge, ma kindlalt tean, et see sellel nädalavahetusel toimub, ma ise sain e-maili selle kohta!
Juuli: Emaili? Nagu email- poti või?
Beib (vaatab juhmi näoga ja lööb käega): Ah, ei miskit… Aga ma tean, et see toimub ja see on Kulinal. Vaadake, mul siin kaart olemas. Mul plaan sinna kohale jõuda. Kuulge, aga teie ju ka naine, tulge kaasa! Teeme sporti ja nalja!
Juuli: Vaata, ma hea meelega tuleksin, aga mul siin vaja mõned tööd enne ära teha.
Beib: No ei töö vastu ole mul midagi! Ma olen spa-hotellis administraator. Tööd ma ei karda! Ma aitan sul ära teha ja siis lähme koos laagrisse.
Juuli: Siis hakkame aga pihta. Kõige pealt vaja need lehmad sealt karjamaalt ära tuua, lüpsiaeg tuleb peale.
Beib: Häh, käkitegu! (Läheb kopli juurde ja hüüab lehmadele) Jou, loomad! Teie jah seal! Öeldi, et lüpsiaeg, tuleb nüüd kiirelt siia!
Juuli: Ei nad niimoodi tule, neid vaja ikka ajama minna. Jookse sinna teispool koplit ja aja nad siiapoole, ma panen nii kaua ämbrid valmis.
Beib jookseb mööda karjamaad ja ajab lehmi taga, omal keel vesti peal. Saab lõpuks loomad perenaise juurde.
Juuli: No hakkame nüüd lüpsma, sina pooled ja mina pooled.
Naine hakkab beibele õpetama lüpsmist. Lüpsavad koos, naine vahepeal kamandab, et beib ämbrid ära viiks ja uued tooks.
Beib (läheb kahte ämbrit punnitades, ise pobiseb omaette): Nagu rammumehe võistlusel…
Lõpetavad lüpsmise.
Juuli: Nüüd on tehtud, võime hakata laagrisse minema. Aga mul naabrinaine ka, võibolla temagi tuleks.
Beib: Vägev! Kutsume aga naabrinaise ka.
Lähevad koos naabri juurde.
Juuli: Jõudu, Maali!
Maali: Tere, Juuli! Jõudu läheb vaja küll, näe, mitme nädali pesu vaja ära pesta.
Juuli: No hakkame siis ruttu pihta. Mul kõik abiline kaasas ja puha. Me tead, tegelikult asja pärast tulime. Tüdruk siin räägib, et Naiskodukaitse spordilaager tulemas. Tulime vaatame, et saad viimati sinagi kaasa tulla.
Maali: No siis peab kiirustama, aga küll see töö läheb meil mitme peale lennates.
Beib: Mina tööd ei karda! Pesu pesemine on nii tore – viskad aga masinasse, paned 30 kraadi peale ja 2 tunni pärast on puhas ja kuiv!
Juuli ja Maali vaatavad kahtlaselt.
Maali (Juuli käest): Mis ta räägib?
Juuli (Maalile): Ta on 21.-st sajandist.
Maali: Kus too veel asub?
Juuli: Ega mina ka täpselt tea… Aga vaata see Naiskodukaitse, see ju selline huvitav asi…
Beib üritab juttu pealt kuulata, naised märkavad ja teevad hea näo pähe.
Maali: No ega siis midagi, lähme aga jõe kaldale ja hakkame pesema.
Võtavad kõik suured kompsud kaasa ja lähevad jõe äärde. Naised hakkavad käsitsi pesema ja pesu vastu kive peksma.
Beib (vaata neid ja imestab): Kus siis Elecrolux on…?
Maali: Kes too on?
Beib: Pesumasin noh.
Maali ja Juuli (naeravad): Eks me ise ole need masinad.
Beib hakkab ka pesu pesema, peksab ja mässab, ise võhmal ja ohib. Vahepeal väänavad pesusid välja.
Maali: Nüüd on valmis. Viime aga pesu kuivama ja hakkame spordilaagrisse minema.
Riputavad pesu kuivama ja siis asuvad teele.
Maali: Aga kutsume siis juba Mari ka!
Juuli: See on hea mõte, küll Marilegi Naiskodukaitse meeldiks.
Beib: Loomulikult! Kutsume aga kaasa, siis meid juba neli, saame oma võistkonnagi kokku!
Lähevad Mari juurde. Mari otsib parajasti aidast tööriistu välja. Tervitavad Marit.
Maali: Meie siin peame plaani minna Naiskodukaitse spordilaagrisse. Tuled ehk sinagi meiega?
Mari: Tuleksin meeleldi, kuid hein vaja enne ära teha. Otsin siin vikatit ja reha.
Maali: Küll meie sind aitame. Teeme koos töö ära ja siis sportima!
Beib: Ja-jah, ei meie tööd karda!
Mari: No siis läheb meil kindlasti kiirelt, saame enne ööd veel valmis. Meie võtame siis vikatid ja niidame heina maha, sina, noorik, tõmba rehaga kokku.
Beib: Riisumine pole mingi probleem, meil Rakveres maja ees ka muru, oma 6 meetrit lai riba. Igal kevadel ja sügisel ikka korra riisun.
Mari (kahtlevalt): No siis vast saad jah hakkama…
Juuli: Hakkame siis aga heinamaale minema.
Võtavad tööriistad kaasa ja lähevad heinamaale.
Mari: No vot, olemegi kohal. See paar hektarit siin (näitab käega) vaja ära niita ja saadu panna.
Beib (naeratab ebalevalt): Ah see paar hektarit jah…
Naised hakkavad niitma, beib vehkeb rehaga kannul. Jõuavad naised heinamaa serva ja tulevad rehadega appi.
Mari: Nüüd vaja sellest ikka ilus heinasaad ka teha, ega niimoodi saa hunnikusse jätta.
Beib: Et siis ei tulegi rekka järgi või…?
Juuli ja Maali juba teevad heinasaadu. Mari õpetab beibet.
Mari: Võtad siit hangu ja muudkui paned heina sinna üles.
Beib mässab hanguga, kurdab seljavalu jne, istub heinamaa serva maha, täitsa väss. Lõpuks heliseb beibel telefon, võtab vastu, helistab esinaine laagrist.
Esinaine: No tere-tere! Kaugel oled?
Beib: Ma olen praegu siin 1927-ndas, oi ma ei või…
Esinaine: Mis sa, hull naine, seal teed? Meil hakkab siin Kulinal kohe spordilaager pihta!
Beib: Oi ma olen täna nii palju sporti teinud, et… oi ma ei või…
Esinaine: No ei ole häda midagi, eks sa oled ennegi paar staadioniringi jooksnud. Tule nüüd kähku kohale! (Paneb telefoni ära)
Beib ohib pikali maas. Naised on rõõmsalt töö valmis saanud ja löövad käed puusa.
Mari: Ja saimegi koos valmis.
Juuli: Nüüd saame laagrisse minna.
Maali: Vaadake, meie noor abiline on vist ära väsinud.
Mari: Niimoodi siis veel enne laagrit.
Juuli: Ei sest ole midagi. Võtame ta aga kaenlasse ja paneme Kulina poole minema!
Naised kiidavad takka. Võtavad beibe kaenlasse ja hakkavad astuma.

Mõttetalgud Pahnimäel (Velli)

2011-07-15T06:55:00.000-07:00

Mõista, mõista, mis see on - 8 naist ja 13 meest räägivad mäe otsas meediast. Õige vastus on mõttetalgud Pahnimäel.
Selle aasta maakaitsepäeva suurim sündmus minu jaoks oli kindlasti armsaks saanud Pahnimäel võidutulest süüdatud jaanilõke, mida mul oli au Rakvere linnuse müürile ronides vaadata. Uudis muinastule süütamisest levis nagu tuli ikka ja tegi meie maleva suuremas meedias jälle natukene kuulsamaks. Sellest uudiskünnise ületamisest ja ehk veel millestki muust tekkis mõte ühe jõudsama üksuse moodustamiseks, alustagem siis kas või meie oma erialagrupist.
Meedial on tegelikult meie elus suurem võim, kui me seda teadvustame või vahel isegi tahaksime. Ajalehed kirjutavad teemadel, mis kujundavad meie arvamust kellestki või millestki. Televisioon edastab meile uudiseid, mille tagapõhja või terviklikkust me enamasti ei tea, kuid mida me samamoodi usume. Kogu info, mis avalikkusesse paisatakse, on kellegi jaoks tõde. Seega on oluline, mida me ise sinna paiskame ja kuidas see meie mainet kujundab. Ja üleüldse - kas me mõtleme igapäevaselt selle peale, kui sageli ja millisel toonil me endast midagi maha jätame? Mitte, et me oleksime neil mõttetalgutel enda jaoks mingeid vastuseid välja mõelnud või suu ammuli oodanud, et kapten Miil meile püha tõde kuulutama tuleb, aga pigem just mõtteviis ja suhtumine on need, millele me mõttekaaslaseid otsisime.
Öeldakse, et kui tahad rahu, siis valmistu sõjaks. Kuidas on meie tänase meediasuhtlusega lood? Kui me ühel päeval oleme kriisis, kas me siis tegime rahuajal piisavalt head tööd, et olla oma rahvale usaldusväärsed infoedastajad ja motiveerijad? Televisioonipurk täidetakse videoklippidega niikuinii, lehepind ei jää tühjaks ilma meie uudisteta, raadioeetri mängivad täis diskorid, kui midagi paremat just võtta pole jne. Kui meie infot ei anna, teeb seda keegi teine. Kas tema info on see, millega me tahame oma inimeste ajukoort sondeerida?
[M õ t t e p a u s]

Koormusmatk 2011 (Velli)

2011-05-23T09:56:00.000-07:00

20.- 21. mail toimus Jõgevamaal NKK koormusmatk, kus osales meie ringkonnast kaks võistkond.
Viru 1: Kristel Kitsing, Anneli Veia, Anu Laidinen, Velli Ehasalu, esindaja Ülar Kivilaid;
Viru 2: Piret Rehe, Marit Laast, Ene Ehrenpreis, Inna Läll, esindaja Silvi Kalamees.

Reede õhtul peale tööd viskasin oma suure seljakoti jälle selga, töökaaslased ainult ahhetasid, ja asusin Tõrma poole teele, vahepeal sai Kristel kampa haaratud. Tagalas ootasid juba teised matkajad, kõik peale minu olid laigulistes, mina üksi olin ilus. Ma lubasin, et ma jäängi ilusaks, sest võistkonnas peab kõik tasakaalus olema, igal ühel olgu oma kindel roll. Muideks, Anu sai omale kohe hüüdnime bin Laiden, sest alguses oli käskkiri valesti kirjutatud ja pandud Anule perekonnanimeks Laiden. Meile tegi see jubedalt nalja ja me viskasime Anu üle terroristihuumorit.
Sõit Jõgevale kulges relvade õppimise ja esmaabi kordamisega. Selgeks said neeger ehk Negev ja seegi, et mis meelde ei jää, see algab alati M-ga.
Jõgeval tegelesime garberoobiga, pakkisime asju ja sõime suppi. Enne starti tegime naistele kohaselt meigi, roheline oli valdav toon. Mina olin endiselt ilus nagu Fiona, teised meenutasid pigem Shreki. Meie start oli 01:20 öösel. Üsna pikalt tuli käia taskulambi valgel. Teed olid pikad ja igavad, kogenud orienteerujale eksimisvõimalust väga ei olnud. Esialgu sai lastud päris suurt lebo, teeäärsetelt kasepalkidelt tohtu korjatud esimeses kontrollpunktis lõkke tegemiseks ja nalja visatud. Ühel hetkel hakkasid järgmised tiimid meile järele jõudma ja kella vaadates selgus, et jalad tuleb kõhu alt välja võtta. Mida aeg edasi, seda tihedamini meenutasin ma spordikommentaatorit, kes teavitas järelejäänud minuteid ja teekonna pikkust. Kubjas Anneli muudkui karjus: "Davai, Kitsing, eluga!" Esimesse kontrollpunkti jõudsime kaks minutit enne oma aega, läbitud oli ca 14 km. Mõni minut puhkust ja siis ülesandele - lõkke tegemine, nöör tuli läbi põletada. Nutidena tegime kõrge lõkke ja süütasime selle pealt poolt, kasutasime ka süütetablette. Saime ülesandega kiirelt hakkama ja kappasime edasi. Järgmises punktis ootas meid ees üks pipipatsidega hullunud tütarlaps. Kisendas ja palus hädasti abi. Me olime jõudnud esmaabi kontrollpunkti. Sirakil maas olid alajahtunu ja epileptik. Kui ma hädaabikõne lõpetasin, oli külmunud tsikk juba kaetud (jäsemed eraldi) ja epileptik pandud stabiilsesse külili asendisse. Ja kogu kamp üritas rahustada paanikas tüdrukut. Punktide järgi läks meil üsna hästi.
Kolmandasse punkti läksime juba kolmekesi, Anu vajas meditsiiniabi, uued saapad olid teinud oma töö ja meie bin Laiden oli verevillide võrra rikkam ja varbaküüne võrra vaesem. Lidusime veel kiiremini kui siiani. Anneli pani suure vihaga ees nagu robot, mina tema järel jälle minuteid ja teekonna pikkust arvutades. Jõudsime ülesandele, kui meie aeg oli juba pool minutit jooksnud. Hullumaja. Hakkasime kähku telkmantlitest varjualuseid ehitama, kasutada olid vaiad, kinnitatud pidi mantel olema vähemalt kuuest kohast. Esimesega läks aega, ülejäänud kaks kerkisid ca pooleteise minutiga. Ise pidime ka veel nende alla pugema, et aeg kinni läheks. Kohe hakati minu üle naerma ja sain Kristeli käest sõimata, et kõige kõhnemana võtsin kõige kõrgema varjualuse. Ma iseenesest mõtlesin lihtsalt sellele, et see asus kõige kaugemal, mul oli ligem sinna joosta. Aga eks iga heategu saab karistatud :) Kohtunikud ütlesid, et meil olid kõige paremini ehitatud varjualused, püsisid kõige kindlamalt paigal. Nii juhtub, kui praktikas pole enne läbi teinud, aga vähemalt oli meil teooria ja plaan kõva.
Neljandasse kontrollpunkti kappasime veel kiiremini, sest aeg muudkui tagus takka. Sinna jäime täpselt nii palju hiljaks, et miiniväljale meid ei lastud, kuid granaadi saime visatud, see pidi ülesande kohaselt minema läbi akna. Suure vihaga virutasin ilge matsu üle akna vastu seina. Ülar sai veel hiljem ka sellepärast minu kulul naerda. Seekord päästis Kristel meie au, granaat lendas aknasse ja mina mõtlesin, et see vaatepilt oleks meie bin Laidenile meeldinud...
Nälg hakkas juba silmanägemist võtma, 13 tundi ei olnud midagi söönud ja otsustasime, et teeme pausi. Järgmine ülesanne oli luure ja selleks oli ette nähtud 2 tundi. Mõtlesime, et jätame kas või selle vahele, peaasi et saaks ise vähe kosutud. Istusime kraavi äärde maha, võtsime saapad jalast, tagusime lihakonservid lahti ja mugisime. Ülar pani priimusele tule alla ja keetis meile kohvi. - Leidub veel häid inimesi. Pärast pooletunnist lebo panime kuivad sokid jalga ja asusime uuesti minekule.
Ausalt öeldes hakkasid päris kettasse viskama need Jõgeva metsateed. Öösel pimedas oli hea orienteeruda, aga päeval kuumuses, päike paistmas lagipähe, silmapiir virvendamas, varustusega ja vormis ei olnud üldse nii lõbus, kui su ees on pikk ja sirge siht, millel pole ei algust ega lõppu. Ühelt selliselt pöörasid teise samasuguse peale, ja mot muudkui langes... Meeskonnavaim hakkas raugema, vahed üksteisega venisid pikemaks, vaheldumisi mõtlesin katkestamisele ja kiusu pärast jätkamisele. Kuigi olime otsustanud, et jätame viienda punkti vahele, siis arvasin, et võiks vähemalt oma näo ära näidata. Kohapeal selgus, et algusaeg ei olnud seal oluline nagu mujal, et kui jäid üle 5 minuti hiljaks, siis ülesandele ei lastud. Meil oli aega luureraporti esitamiseks umbes 25 minutit. Piirkonnani, mida luurama pidi, oli umbes kilomeeter minna, terve selle ala ulatuses oli vastutegevus, kes hirmsasti himustas teiste elusid, et selle eest karistuspunkte jagada. Kui kohtunik oli meid teavitanud, millised on trahvipunktid ülesande tegemata jätmisel, siis otsustasime, et teeme vähemalt raporti ära. Läksime Kristeliga ülesande tsooni, istusime maha ja hakkasime oletama, kui palju võisid korraldajad mehi välja panna ja millise varustusega. Ühesõnaga esitasime pärast aja lõppemist kohtunikule uhkelt oma SALTA vormis raporti ilma, et oleksime luurel käinud, sest ajaliselt poleks me seda jõudnud enam teha. Hiljem punktitabelit vaadates selgus, et me oma oletusliku raportiga saime vist suisa 6. koha...
Ees ootas eelviimane punkt. Tempo hakkas jälle hoogu võtma ja võitlusvaim tuli tagasi. Suuresti aitas sellele kaasa Ibumetin, mis lihasvalusid leevendas. Trass viis edasi Kirna Õppekeskuse juurde, Alam- Pedja looduskaitseala näitas seal oma ilusamat poolt. Väike paus õppekeskuse hoovis ja kihutasime edasi lasketiiru. Seal tuli meil oodata ca tund aega. Viskasime varustuse seljast maha ja ennast tee äärde siruli. Telkmantli panin näo peale sääsetõrjeks, ajasime omavahel juttu ja mingist hetkest ma enam ei mäleta, mis toimus. Magamata öö andis ennast tunda. Üle veerand tunni siiski tududa ei saanud. Lasketiir ootas ja igale ühele anti kümme padrunit oma sihtmärgi pihta kõmmutamiseks. Anneli lasi esimest korda Galilist. Ega me keegi tea, kuidas tulemused olid, seda meile ei avaldatud. Tõusime püsti ja panime jugama finiši poole. Ilmselge liialdusega nimetati seda viimast otsa lõpujooksuks (2,5 km). Jooksime viimased 10- 20 meetrit, koss oli ikka päris läbi. Aga sellega ei lõppenud veel meie piinad. Finišis oli takistusrada, mis oli rohkem nagu koerte treenimiseks mõeldud. Iga element tuli läbida ja järgmine võistleja võis sinna asuda, kui eelmine oli lahkunud. Inimtropi vältimiseks jooksime kiiremad eespool. Varustusega koos ei olnud üldse lõbus kitsaid labürinte läbida, üle plangu ronida ja siis redelist üles tormata ja muru peale maanduda. Aga tehtud saime. Lõpetuseks veel varustuse kontroll, et kõik kohustuslik ikka endiselt olemas on.
Võistlus oli see aasta päris raske. Katkestajaid oli palju: 4 võistkonda, 5 tiimi lõpetasid 3- liikmelisena, kokku katkestas 21 naist. Võistkondi osales 16. Trassi pikkus oli veidi üle 50 km.
Viru 1 lõpetasid kolmeliikmelisena ja saavutasid 10. koha. Viru 2 lõpetas neljaliikmelisena ja saavutasid 7. koha. Nagu Ülar mulle meelde tuletas olevat ma öelnud, et kümne hulka ikka peame tulema. Ta püüdis tekitada minus süümepiinu väitega, et kui ma niimoodi ära sõnan, siis oleks juba võinud öelda, et kolme hulka peame tulema. Nooo... eks siis järgmisel aastal uuesti ja uute lubadustega :)

Ringkonna albumis on üleval ka mõned pildid matkast http://picasaweb.google.com/virunaiskodukaitse

Kaitseliitlased panid talgutel saed laulma (Kristel)

2011-05-15T23:19:00.000-07:00

Kodanikualgatuse Teeme Ära tänavuse ettevõtmisena toimus laupäeval, 7. mail üle-eestiline talgupäev. Kaitseliidu Viru maleva 26 liiget kogunes talgutele Kloodi Pahnimäele, et võsast välja lõigata Pahnimäe kiviringvall ja korrastada linnuse hoov.
Kaitseliitlased suutsid saed erineva rütmiga laulma panna alates kella 10-st. Orkester lakkas mängimast kell 19.00.

Hoolimata sellest, et vahel tekkis tunne, et olen sattunud vormeli ringrajale ja peagi kuulutatakse välja parima vokaalse etteaste teinud talguriist, siis kuulutan siinkohal võrdväärselt auhinnalise talgulaulu konkursi võitjaks Kaitseliidu Viru maleva segakoori.

Miks nii? Ühtlasi võiks ju loo pealkirjaks panna „ Ood vabatahtlikele kaitseliitlastele“, aga see tunduks minu kui organisatsiooni liikme arvates labane. Samas ei saa ma üle ega ümber sellest vabatahtlikkuse jõust ja õlatundest, mis valitseb meie organsatioonis ja torkas silma ka talgutel. Meis kõigis oli vist peidus mingi superduracelli patarei. Võibolla oligi, aga see patarei oli isetäituv ja ammutas voolu kõigist super lahedatest inimestest meie ümber.

Pean silmas õhustikku ja mikrokliimat, mis talgutiimis on hästi oluline. Minu arvates peab vabatahtlik panustaja tundma, et talle meeldib olla nende inimeste keskel ja et seal väärtustatakse seda, kes sa oled, või seda, mida sa panustad. Pahnimäel valdas mind tunne, et see ei olnud ainult töö, mida meie organisatsiooni liikmed andsid, vaid see on mingi killuke, mille talgulised sinna endast maha jätsid ja võimalik, et sinna minnakse ikka ja jälle tagasi.
Kuigi meil polnud toimunud rühmas suuremahulist tööjaotust: ei määratud jaoülemaid, ei jaoülema abisi, sidemehi, tulejuhte jms, siis usinad töömesilased ei lasknud ennast sellest heidutada. Kamraadlik vaim ei võimaldanud talgutel ka viilida. Kohe kui puhkuseks tagumik maha toetati, kõlasid kullakalli relvavenna Villu lajatavad hüüded padrikust: tal jagus silmi ju igale poole.

Eeldan, et tekib küsimus, et miks sai just Kloodi Pahnimägi meie selle aastaseks talguobjektiks valitud. Hoolides loomulikult sellest, et eestlaste vanimad kaitserajatised ja Eesti Katseliit kuuluvad kokku ja selline sõnum on ka hea eeskuju järelkasvule, sai otsustavaks siiski talgujuhi ütlusel just see, et Pahnimägi on Rakverele lähim suur muinaslinn ja ometi nii võssa kasvanud ja unustusse jäetud. Suure mõju avaldas ka Lääne-Virumaa 16 linnuse seast valiku tegemisel teadmine, et Pahnimägi on oma 6200 ruutmeetri suuruse õuepinnaga üks Eesti suurimaid linnuseid. Linnus on üle elanud kaks ehitusjärku ning olnud ajutiseks pelgupaigaks I aastatuhande esimesel poolel. Kaitseliidu Viru malevat seob Kloodi Pahnimäega ka 2004. aasta 22. juuni kesköö, mil muistsel Pahnimäel süüdati Võidutuli.

Kaitseliitlasest talgujuht nooremleitnant Sven Neuodorfi tänaseks trükimusta raiutud tsitaat kõlas talgutele ärgitamisel motiveerivalt. “Muinaslinnused, maalinnad ja linnamäed, on meie kunagise vabaduse sümbolid. Kivist ordulinnused meie orjastamise sümbolid. Ordulinnuseid hoitakse korras ja märgistatakse riiklikest vahenditest, maalinnad ja linnamäed on üldiselt võssa kasvanud ja märgistuseta. Tihti ei teatagi, et need üldse olemas on,” rääkis Neudorf.

Aga hoolimata meie suurest tahtejõust ja katkematu väsimusega orkestrantidest, olid kohale saabunud võitlejad võlutud Pahnimäe ilust ja nördinud selle muinaslinnuse rääbakusest.

Kiviringvall, mis oli talgutel meie prioriteediks – seda oli algselt suhteliselt keerukas võsast üles leida. Tööd oli küllaga, lasime ainult kätel käia! Pahnimäe talgutele olid oodatud kõik huvilised ja kui võimalik, siis oma tööriistadega. Kohal olid näppu viskamas ja hõiskamas „Mina, mina“, siiski vaid kaitseliitlased, naiskodukaitsjad ja üks noorkotkas.

Ära kulusid meil töödeks mootorsaed, võsasaed, kiinid ja haaratsid. Kasutasime ka Viru maleva mootorsaage. Need, kes saage käsitleda ei osanud, leidus samuti tegevust – korrastati linnuse hoovi. Kaasas olnud pesamunad rassisid väsimatult terve päeva ATV-ga oksi vedada.

Linnuse ümber asuva ajaloolise valli pikkus on 500 meetrit, millest jõud ühe päevaga talgute korras meil üle ei käinud. Paekividest vall, mis on tõenäoliselt ettepoole kukkunud, on ehitatud selleks, et linnuse seina järsemaks teha. „Vanasti, kui üritati linnuseid põlema panna, siis esimene osa ei võtnud tuld,“ jagas tarkust talgujuht Neudorf.

Neudorfi ütlusel on rahvalegend, et Pahnimäe linnuse on ehitanud taanlased, kes tulid eestlasi ristima 100 aastat enne sakslasi. Eestlased lõid nad mättasse ja ehitasd ise oma linnuse. Väljakaevamised ka tema ütlusel nii näitavad. „Siin on söekiht vahel ja on uus linnus ehitatud,“ selgitab ta ringkäigul ajaloolise paiga tutvustamisel. 1951-52. aastal tehtud arheoloogiliste kaevamistega on ka tõendatud, et Pahnimäe linnus on rajatud I aastatuhande esimesel poolel.

Linnuse valli mööda jalutades võis teha erinevaid avastusi ja spekulatsioone: info selle kauni ja müstilise väärtusega paigast on siiski veidi vähene.

Hämmastav on ka asjaolu, et Rakverest ligi 5 kilomeetrit Haljala poole sõites torkavad silma küll looduslikult kaunid Pahni mäed ja olen neist möödudes korduvalt Tallinna poole uhanud, aga need metsaga kaetud vallseljakud, mille kõrgus ulatub 100 meetrini üle merepinna, pole ma märganud. Talgud kinnistasid mu niiöelda kõvakettale ajaloolise info ja mis minu jaoks tähtis, erinevad seosed.

Ja üldse tundus hämmastav, et kuigi soojakraade oli talgupäeval lämmatavalt palju ja päike siras lagipähe, oli suurepärane rõõm vabatahtlike puhul tõdeda, et lubades kohal olla, ei saa jääda vabatahtlikud hommikul ilma tõttu koju. Vabatahtlikust tööst vabandamiseks kehtivad ju samad reeglid mis palgaga töölgi – puudumine haiguse või väga mõjuva põhjuse tõttu.

Meenub ikka vanast ajast pisikese plikana, kui söök toodi heinamaale, õhtul tehti sauna ja koguneti ühte tallu. Seal oli tiba telekas ja võeti õukat. Tänapäeval on see tegemine tore, kõik lõbusad, ühine supp ja ärategemise rõõm.

Meie kinnitasime lõunal keha naiskodukaitsjate poolt valmistatud sõdurisupiga, mis mõjus kui turbodiisel ja käivitas talgulistes rallikäigu, et vastu pidada pea pimedani.

Kuna talgutel on ajast-aega töö ja lõbu käsikäes käinud, siis nii oli jagatud ka meie päev – töine esimene pool ja hilisem lõbusam. Meie peletasime oma talguväsimuse kontidest relvavenna juures saunaleiliga turgutades ja grillõhtut nautides.

Nüüd meenutan ma talgupäeva täispika mängufilmina ja mõtlen, et sõltumata omanikust, on muinaslinnused tähtis osa ühisest ajaloost ja rahvusidentiteedist. Kõigil on oma kodukohas paigad, mille üle ollakse uhked ja mida näidatakse meelsasti oma külalistele.

Sel päeval – 7. mail olin uhke, et mul lasus võimalus anda oma panus Pahnimäe säilimise heaks. Emotsioon, mis kaasnes meie õlatundega ja ärategemisega on tohutu ja see annab meile eeldatavasti jõudu edaspidigi Pahnimäe korrastamiseks.Ootan pikkisilmi tulevasi maikuiseid talguid, sest vabatahtlik tööseltskond on alati parim, kuhu kuuluda.

Fotokaadritest valmistatud talgute video siin

Talgud Viru-Nigulas (Marit)

2011-05-12T01:37:00.000-07:00

Viru-Nigula vallas toimusid talgud juba reedel, 6. mail, kuna 7. mail toimus meil nelja kooli laste laulupidu.

Anu võttis osa Vasta Kooli ja selle ümbruse koristustalgutest, Ene ja Marit võtsid osa Viru-Nigula pastoraadi pargi korrastustalgutest.

Talgupäev oli meeleolukas nagu alati, koristasime lehtedest ja oksarisust puhtaks suure territooriumi. Pärast oli mõnus tossava lõkke juures teed ja pirukaid nosida.

Preemia sain ka – leidsin risu seest ca 40 aastat vana nõukaaegse äädikapudeli. Mäletan veel selliseid pudeleid, kui päris väike laps olin. Mul on kodus väike kogu vanadest pudelitest, seega läks leid asjaette. Ei tea, kas see hakkab heaks traditsiooniks kujunema, aga üle-eelmistel koristustalgutel vanas sepikojas leidsin samuti ca 30 aastat vana nõukaaegse pudeli.

Viru-Nigula talgutel jagus naiskodukaitsjaid mitmele objektile Viru-Nigula vallas toimusid talgud juba reedel, 6. mail, kuna 7. mail toimus meil nelja kooli laste laulupidu.

Organisatsiooniõpetus (Anneli)

2011-04-11T09:43:00.000-07:00

9.-10.04 2011 toimus Simunas Viru ringkonna uutele liikmetele BVÕ I moodul, milleks oli organisatsiooni õpe.

Laupäeva hommikul kogunesime Simuna mõisahoonesse noortekeskuse ruumidesse kella poole 10ks. Kokku oli meid seal 18 kursuslast ja 2 õppejõudu.

Kõigepealt jagati meile nimesildid, kuna palju oli neid, kes teineteist veel ei tundnud. Alguses räägiti meile riigikaitsest. Minu jaoks oli see teema juba natukene tuttav, kuna keskkoolis sai valikainena riigikaitset õppida.

Palju saime teha rühmatöid. Meid jagati rühmadesse mitmel erineval viisil. Küll sünnikuude, juuste värvi, pikkuse ja paljude muude asjade järgi.

Süüa valmistasid meile meie omad kursusekaaslased Urve ja Monika. Toidud olid loomulikult maitsvad.

Esimesel päeval tutvusime veel ka NKK piduliku vormi ja selle kandmisega. Ning loomulikult räägiti meile ka kaitseväe vormi kandmisest. Saime ka ise vastata, mis oli vormi kandmise juures valesti. Vaatasime ka huvitavat filmi „Liiliarist“, kus oli juttu NKK ajaloost ja eelkäijatest. Väga huvitav oli vaadata.

Esimene päev lõppes meil õhtul umbes poole kaheksa paiku. Osad meist jäid mõisa ööbima, selleks oli neil magamiskotid ja lebomatid kaasa võetud. Teised ööbisid oma kodudes.

Teise päeva hommik algas meil hommikuvõimlemisega, et kõik ikka korralikult ülesse ärkaksid ja kaasa suudaksid mõelda. Igaüks meist pidi tegema ühe harjutuse, mida teised pidid kordama. Ja samuti pidime soovima teistele midagi head ja ilusat.

Pärast hommikuvõimlemist asusime taas loengusse. See päev saime teha ka näitemänge erinevate erialagruppide kohta. Nii olid esindatud siis spordigrupp, avalike suhete grupp, formeerimise grupp ja meditsiin. Väga lõbus oli jälgida, kuidas keegi oma ülesande lahendas. Enne lõunasööki pidime samuti veel erialagruppide kohta tegema plakateid ja nendest lühidalt teistele rääkima.

Meie viimaseks tunniks oli riviõpe. Kõigepealt vaatasime filmi „Tuletoojad“, siis läksime õue, et ka reaalselt teha läbi riviõpet. Mina näitasin Kristeli palvel teistele ette, kuidas asjad käivad. Harjutasime pööramist, marssimist, vabalt ja valvel seisakut. Samuti ka au andmist nii NKK ja kui ka kaitseväe vormis. Alguses oli küll kõik segamini, aga pärast tuli juba kõigil päris ilusti välja.

Pärast riviõpet läksime tagasi sooja ruumi, et Kristel saaks meile kätte anda selle koolituse tunnistused. Ja nagu Alu kooli kursuste lõpetamisele kohane, tegime ka meie järjest suure kalli-ralli. Kõik, kes said tunnistuse kätte, kallistasid kõiki teisi ringis seisjaid.

Minu meelest oli väga tore ja õpetlik kursus. Mina sain väga palju uu infot just NKK kohta. Ja ma usun, et ka teised uued liikmed.

Baasväljaõppe organisatsiooniõppe pildid siin

Scoutsrännak (Ene)

2011-04-10T08:39:00.000-07:00

Olin oma koti kogemata kilo võrra raskemaks teinud ja otsustasin selle vahetult stardi eel konditsiooni ajada. Fotograafid lõpetasid reportaažfotode klõpsutamist, minul kott alles laiali... Juba pidas pääliik kõnet ja kohe lajatas raketipauk. Roheliste kehade laviin voogas mu silme eest mühinal mööda. Haarasin naiste kannatamatute hõigete saatel oma poollahtise koti selga ja sirutasin jalad kõhu alt välja. Keegi hea hing pusis käigu pealt kotirihma kinni ja nii see siis algas.

Esimesed kilomeetrid mööda asfalti oli üsna vinge astumine, sest sportlaste kombel sooja me teinud ei olnud, mistõttu lihased said esialgu kõva šoki. Mõtlesin endamisi, et selline asfaldimaraton küll mingi militaarväljakutse ei ole... Ajaviiteks hindasin oma reisiseltskonna varustust ja leidsin, et kotte annab pakkida väga erinevalt: mõni oli püssi põigiti koti peale pannud, mõni püsti kotti toppinud, mõni kandis seda kaenlas, nagu läheks kedagi tulistama, teisel tolknes kotile vastukaaluks kõhu peal. Kolmas oli õige kaval ja oli endale relvakandja kaasa võtnud...

Jalanõusid jagus tossudest kummikuteni, enamus siiski sõduri või matkasaabastes. Olin oma poja ülikonnaga rahul, kuigi püksivärvel oleks ehk võinud veidi avaram olla. Saapad olid igatahes omad ja sisse käidud. See oli kõige tähtsam.

Esimeses joogipunktis selgus, et mu kaaslasel on väikse varbaga midagi täbarasti ja me tegime ühe plaastripausi. Tundsin ka ise, et päkaalused olid kahtlaselt kibedad, aga oma tuimuses ei viitsinud saapaid jalast võtma hakata. Tean, et villid ühe päevaga ei tapa, kui just katki ei lähe. Jätkasime teekonda, vältides küsimusi jalgade kohta. Sain aru, et teema on mõlema jaoks tabu. Venitasime sammu pikemaks, et kaotatud aega tasa teha.

Järgmises punktis pakuti teed, millest lihtsalt ei saanud ära öelda. Nii peatusime korduvalt ja taas energiliselt liikuma hakates möödusime mõnest mõõdukas tempos, kuid ühtlaselt kulgevast seltskonnast koguni 4-5 korda.

Siis aga tabas mu kaaskannatajat uus mure – seljakott ei sobinud enam figuuriga kokku. See oli tõsine signaal, et meil võib tõepoolest tekkida vajadus välise abi järele. Eelviimase abinõuna oleks kõne alla tulnud koti kergendamine. Õnneks leppisid meie mõlema seljad kottide vahetamisega.

Asfaldi asemel kakerdasime juba ammu rajal, mis ajuti sarnanes lehmade karjateega. Siin-seal vulises teest üle lõbusaid ojakesi, mis muretult mere poole suundusid. Oleks tahtnud kangesti järgneda neile ja nautida kogu vaatemängu, mida kevad looduses pakub... Meie aga olime endale pähe võtnud tobeda idee läbi kooserdada mingi iks marsruut. Noh, olgu, eks naudime siis teinekord. Aga samm jäi ikka aeglasemaks ja aeglasemaks... Ikka enam inimesi möödus nüüd meist, mitte vastupidi. Juba liikusid meie lähipiirkonnas vaid pioneerieas olendid ja silmnähtavalt lombakad või uljaspead, kes ka aeg-ajalt mätta otsas oma jalgu lahti kraapisid.

Kohtusimegi uuesti oma kandi naistega, kes olid alustanud tasa ja targu ning tundusid veidi paremas vormis olevat, kui meie. Vähemalt olid nad jutukamad ja lõid aeg-ajalt laulugi lahti. Eks nad olnud ka juba teist korda sellel rännakul ja teadsid, et jõudu tuleb säästa, kuna lõpus ootab ees veel eriti raske teelõik.... Väga turgutavalt mõjusid mõned noormehed, kes meid, õitsvas eas naisi, oma noortele kaaslannadele eeskujuks seadsid ja muidu kenasti kohtlesid. Kui jalad ja seljad olid endast varakult märku andnud, siis nüüd oli järg õlgade käes. Kummargil kätega põlvedele toetudes nn „gaasipeatustes“ sai lõõtsutades jõuvarusid taastada ja õlad olid selle eest tänulikud. Jõudsime oma unistuste punkti, kus pidi ees ootama mustikasupp. Kuid mida ei olnud, oli mustikasupp. Need esimesed olid supi kõik oma nahka parkinud ja meile palja tee jätnud! Kuigi see oli karjuv ülekohus, suutsime asjast üle olla, sest „ nagunii oli see supp vedel ja vastik ja ainult mustikamaitseline, nii et kaotada polnud midagi.

Sellest teadmisest jõudu ammutades, kulgesime edasi kuni viimase käänakuni enne lõppu, kus seisis suur punase ristiga võimas transportöör – astuge ligi, aitame!

Soovisime vaid mõnd valuvaigistit või konditugevdajat. Aga kuna nende mõju enne lõppu niikuinii loota ei olnud, jätkasime vapralt oma rada. Nüüd pidi järgnema raskeim osa marsruudist, kus eelmise aasta kogemuse põhjal vaid hanereas liikumine paksus lumes võimalik oli olnud. Kuid milline oli meie kaaslaste üllatus, kui ees laius korralik sirge metsaveoautodega sissesõidetud ja suurelt osalt puukoorte ja oksaprahiga kaetud tee...

Mu liigesed anusid, et lõpetaksin nende piinamise, õlad tegid näo, et peavad vastu. Tundsin, et kiiremalt astudes on tunduvalt kergem. Kõhklesin kaua, kuid lõpuks otsustasin siiski seltskonnast irduda - võistkonna arvestust ju ei olnud ja alguses olime kohe kokku leppinud, et igaüks käib omale sobivas tempos. Andsin endale aru, et meditsiiniliselt pole õige selles eas ennast niisugustest väljakutsetest ahvatleda lasta ja otsustasin selle eksperimendi kiiresti lõpetada. Lülitasin turbo sisse mõne aja pärast sisenesin masinlikult väeosa väravasse. Ees oli tühi väljak, ühest autost hõigati mulle, et mu aeg on 6.50 ja edasi läksin juba automaatselt telgi suunas, kus alguses nimesid kontrolliti. Arvasin, et nüüd tuleb suur koti kaalumine, kuid mu koti vastu ei tundnud huvi mitte keegi... Noh, kui nii, siis nii – vähemalt endale tõestasin, et tegin mängu asusalt läbi. Siirdusin tuimalt ja kiretult sööklasse, kus ootas veel täiesti kuum ja tummine hernesupp.

Kokkuvõttes tundsin ennast siiski süüdlasena oma vaevatud keha ees ja iseäranis laste ees, kes mind võib-olla vanas eas veel ratastoolis talutama peavad hakkama ja mulle mu „vägitegusid“ ehk vaikselt ette heidavad. Aga mis saan ma sinna parata, kui olen selline loodud? Mis parata, kui se naiskodukaitse mu ellu nii hilja tuli...

Scoutsrännaku fotod siin

Talvine ellujäämiskursus (Piret)

2011-03-29T10:28:00.000-07:00

25.03.2011 kell 19.00-ks pidime kogunema Tõrma, et siis sõita talvisesse metsa ellu jääma. Ilm oli hommikul kõikelubav: päike paistis ja tuju üllas. Peale lõunat justkui keegi teadis, et metsa läheme ja keeras ilma tuksi. Polnud taeval ja maal vahet, sadas lund ja rahevihma vaheldumisi. Kaugemale kui 10 meetrit polnud näha midagi, muudkui tuiskas ja tuiskas.

Kella 19.00-ks jõudsime (mina, Priit ja Sander) Tõrma, kus siis meid rõõmsalt Ago Saaver üllatas – vaja suuski hakata tõrvama, sest läheme suuskadel rännakule. Mina pole suuski alla saanud vähemalt 20 aastat ja tõrvamisest ma ei teadnud üldse mitte midagi. Ago tubli õpetaja sai selle mulle kiirelt selgeks teha ja siis lõpptulemuseks sain veel kiita ka, et olin vist hästi teinud.

Kella 20.30-ks saime valmis ja viskasime asjad auto peale ning sõit võis alata metsa, Laekvere kanti. Kokku viis meessoost isikut ja mina ainam nende hulgas.

Sõitsime natuke aega ja siis aeti autost välja, et nüüd läheme suuskadel edasi. Õnneks oli ilmataat meile meie teod andestanud ja ilma rahulikuks talveilmaks pööranud. Ilma tuuleta ja tormita me suusatasime kaardi järgi umbes 7 km, aga kohale jõudsime koidikul.

Ago näitas meile metsa kätte, kus siis elama pidime ja elupesa ehitama. Jagasime endid kahte kolmesesse gruppi. Sander viskas kähku labidaga platsi puhtaks, mina Priiduga korjasin alusmaterjali aseme põhja, ja kuuseoksi, et oleks vähegi soojem.

Esimene öö siis pugesin magamiskotti, pea koti sisse, et hingeõhuga soojaks kütta oma magamist. Aga tuhkagi ma seda sain—plõgistasin oma hambaid mingi kolm tundi ja siis loobusin magamisest. Tõusin vapruse värinates üles ja mõtlesin, et mida ma siia ronisin: tülpinud, väsinud, motivatsioon nullilähedane. Kuidagi metsa all ringi taarudes, kohati kubemeni lumme vajudes ja puid korjates hakkas tasahilju eluvaim tagasi tulema —tegevusega sai ju ikkagi sooja. Olin lõkke ääres ja mõlgutasin mõtteid, kuidas ma koju saaks.

Siis aga hakkasid poisid ennast liigutama ja ärkama. Peagi tuli juba Ago ülesandeid jagama, andis ka ühe šokolaadi kolme peale. Oli vaja valmis teha räätsad lume peal käimiseks ja kauss, kuhu saaks midagi panna ning liikuda kella 11.00ks auto juurde.

Auto juures uus üllatus: väike ekstreemsõit auto taga suuskadel köiest kinni hoides. Nojah, mulle jälle uus katsumus. Vaevalt püsin suuskadel ja nüüd veel auto taga. Olin tubli, sest kukkusin ainult ühe korra ning selle proovisõidu ajal jäid ainult Priit ja Sander püsti. Tegime edasi-tagasi oma 5km sõitu—soh, asi jälle ära proovitud. See on tore asi, aga mitte minu jaoks. Tundsin vist, et olin selja ära tõmmanud—igatahes ta valutas.

Peale lõunat saime endale jänku ja natuke kapsast, porgandit ja sibulat. Poisid tegelesid söögiga ja mina lõkke ja vee kogumisega (lumest sulatasime). Söök mulistas katelokis ja ise tegime ülesandeid. Õhtul anti veel ülesanne seepi keeta. Seepi tehti siis nii: vee sisse lisad lõkketuhka, segad parajaks paksuks. Siis lased rasva soojaks, kurnad segu pealt vee ära ja paned selle segu rasva hulka ning keedad vee välja ja paned siis hanguma — ja ongi seep valmis. Lõhna jaoks uhmerdad keetmise ajal sisse veel kuuseokkaid. Meil jäi segu veits vedelaks, oleks pidanud tuhka juurde lisama.

Kuna mul eelmine öö oli külmast magamata, siis andis Ago mulle lebomati ja jagas õpetust, kuidas öösel soe magada on. Ja nimelt: pane lebomatt magamiskotti nii, et ise selle alla jääd ja siis kui varbad külmetavad, tõmba veel seljakott ka jalgade otsa koos magamiskotiga. Noh ja nii tegingi. Sõin kõhu segu nr 2 täis ja kell 19.30 läksin magama. Ennem ei ärganud, kui Sander mind 4.30 lõkkevalvesse kupatas. Siis tegin ma oma kausi valmis, keetsin seepi tuhast, veest ja õlist. Mul oli tõsiselt soe ja motivatsioon 100 lähedal. Ma olin reibas ja puhanud ning täis energiat vaatamata sellele, et sööki polnud, kohvi polnud jne.

Varsti tuli Ago, vaatas mulle otsa. Ma ei suutnud enam ja küsisin , et miks sa ei küsi, kas mul oli külm magada.Ta vastas, et seda on mu näost näha, et mul oli soe ja mõnus magamine. Kuna kellaaega lükati ju edasi, läks meil suht kiireks. Kella 12-ks kogunesime auto juurde, näitasime oma asjad ette. Teine grupp keetis liimi. Ago näitas veel oma magamiskaevikut. Kuna ma oma selga veidi vigastasin, lubati mul autosse istuda. Poisid aga tegid veel auto taga nööri otsas sõitu. Mina tegin läbi klaasi pilte.

Koju jõudsin 27.03.2011. Korrutasin aina endale, et talvel ma enam metsa ei lähe, aga nüüd hakkab mõtteviis paindlikumaks muutuma. See oli külm, raske. Aga väga hea seltskonnaga lähed kasvõi maailmalõppu. Naised, võtke sellest osa ja te ei kahetse! Saate kogemuse võrra rikkamaks!

Pildid: https://picasaweb.google.com/virunaiskodukaitse/TalvineUleelamislaager#

L- Viru meistrivõistlused õhkrelvadest laskmises 2011 (Velli)

2011-03-20T04:27:00.000-07:00

Reedel, 18. märtsil jõudsin õhtul pool üksteist koju ja Anneli küsis messis, kas ma homme võistlustele tulen. Viisin läbi väikse eeluurimise ja sain teada, et võistlus oli juba samal päeval pihta hakanud. Niisiis toimusid Kadrina lasketiirus 18.- 19. märts Lääne- Virumaa meistrivõistlused õhkrelvadest laskmises 2011. Otsustasin ka läbi astuda, mööda minnes... Nägusid oli tiirus nii uusi kui ka tuttavaid. Sain kohalikke noori näha, keda ma sisserändajana nagunii küla vahel ei tunne. Alustasin püstolist, mida ma tegelikult ei kavatsenudki üldse lasta. Viimane koht näitab eksimatult, et see pole minu ala. Kuigi Hannes Reinomägi arvas, et väljakõmmutatud tulemus iseenesest polnud paha. Järgmisena võtsin ette püssi, tunne oli hoopis parem ja käpp kindlam. Imestasin Adat, kes proovis püssi lasta, kuid ei jõudnud seda käes hoida. Mu meelest kipub püstol rohkem tudisema kui püss, mida saab kahe käega kinni hoida. Või mulle lihtsalt meeldib suuri asju harrastada... Püssis lasime Anneliga võrdse punktisumma. Kahjuks või õnneks oli minu viimane laskeseeria parem ja kuldse lindiga medal maandus minu kaelas. Anneli sai hõbedase koha, kuid tal oli püstoliga lastud tulemusest juba kuldne pael kaelas, nii et olekski muidu uhkeks läinud :P Seekord valitses Kadrina tiirus õiglus... Tulemusi arvestati erinevates vanusegruppides, eraldi meeste ja naiste arvestuses. Meie ridu olid esindamas Anneli Leht (püss 2. koht, püstol 1. koht), Ada Kiipus (püstol 2.koht), Vaike Porval (püstol 1. koht), Leili Kang (püss 3. koht, püstol 3. koht), Aili Vakker (püss 2. koht), Velli Ehasalu (püss 1. koht). Mehed teadsid rääkida, et osalus oli sellel aastal kesine. Ootame järgmisel aastal kõiki võistlema. Tulge pakkuge konkurentsi, et ehasalu- sugused ei peaks ruulima! Võistluse pildid üleval ka meie RK albumis https://picasaweb.google.com/virunaiskodukaitse Kes Kadrina läheduses ja huvi on, siis juba homme, 21. märts saab õhtul tiirus püstolit lasta. Lasketreeningud regulaarselt esmaspäeval ja kolmapäeval. Küsi infi!

Võsu-Oandu talvematk (Anu)

2011-02-28T12:06:00.000-08:00

Marit, me tuleme neljakesi.
SMS: Tuleme viiekesi.
Oandus, sihtpunktis: Tere, me tulime hoopis kaheksakesi! :)

26. veebruaril toimus Võsu-Oandu talvematk, millest otsustasin osa võtta juba pelgalt selle pärast, et teha veidi liikumisharjutusi valmistumaks koormusmatkaks. Mitmekesi koos on aga tihtipeale toredam. Teadsin, et Ene on ka matkast huvitatud. Kutsusin Maarika. Kutsusin kodutütreid ja sekka sattus ka üks endine õpilane - noorkotkas. Hea kamp koos. Igatahes! Minek!

Ilm oli tolleks päevaks meie jaoks täiesti soodsaks muutunud: mõnus, piisavalt jahe, mitte külm. Siledama tallaga inimeste jaoks oli ilmataat sõidutee võib-olla libedaks kujundanud, kuid sest ei tehtud suurt välja. Metsavahel oli liikumine märksa lahedam.

Kui korraks algusesse tagasi minna, siis start Võsu spordihalli juurest kujunes kuidagi väga äkiliseks. Inimesed jagunesid kahte rühma (või isegi kolme): suusatajad; matkajad, kes startisid spordihalli juurest; ja matkajad, kes viidi bussiga Koljaku mäele, kust pidi edasi jalgsi minema. Meie olime need pikema maa liikujad – 9,5 km vandersellid. Mina jäin kuulama rebase-Reinu juttu, kui äkki hüüdis üks mu õpilastest: „Õpetaja, me vist peaks liikuma! Teised juba lähevad.“ Läksime!
Alguses püüdsime mitte päris viimased olla, aga poole tee peal juhtus selline lugu, et ülejäänud Viru ringkonda esindavad naised otsustasid meist tuulispasana mööduda. Hüüdsin küll järele, et ega see nüüd mõisa peale võistlus pole. Minu hüüdmisest ei tehtud suurt välja.

Rajal kõndida oli hää. Tuju oli üleval.

Kui sihtpunkti jõudsime, Oandule, saime teada, et me ei olnud siiski viimased.

Toredaks üllatuseks oli see, et igale raja läbinud persoonile anti tunniskiri, mis lubab 2011. aastal liikuda RMK matkaradadel puhta tasuta. Kohapeal jagas naiskodukaitse maitsvat hernesuppi, teed ning moosisaia (moos sai kahjuks liiga ruttu otsa).

Kui kõht täis, käisime lasketiirus silma ja kätt harjutamas. Sellega oli jälle seoke lugu, et peale kolmandat lasku küsiti minu käest: kuhu sa üldse sihid? Oeh. Valged augud ja mustad augud... .

Lasketiiru kõrval sai meisterdada enesele toreda puuketta. Õigemini, sai puuketta peale põletada toreda märgi tekstiga.

Kes soovis oma teadmisi näidata, siis see võimalus oli ka

- viktoriin. Parimatele jagati auhindu.

Kell 14.00 viisid bussid matkajad Oandult ära: kes läks tagasi Võsule, kes läks Rakveresse.
Meie jõudsime Võsule tagasi täpselt selleks ajaks, kui Ene oma 19ndat kilomeetrit lõpetas...

Elagu naised!

Võsu-Oandu talvematka korraldasid riigimetsa majandamise keskus ning Võsu Vabatahtlik Tuletõrjeühing. Jalgsimatka pikkuseks oli 9.5 km, suusatajatel 10.6 km.

Minu esimene kõmmutamine (Anneli)

2011-01-19T03:04:00.000-08:00

Kõik algas sellest kui ma Kristeliga MSN-is lobisedes kuulsin, et tal sel laupäevaks toredad plaanid, nimelt välitiirus laskmine. Otsustasin ennast kaasa pressida, sain loa.

Laupäeva hommikul siis start Tapa poole. Ei teadnud, mida oodata.

Kui kohale jõudsime, aitasin märklaudu üles panna ja lootsin, et no nüüd kohe hakkame kõmmutama, aga ei - kõigepealt ikka tegijad mehed oma relvadega.

Lõpuks peale pikka ootust ja teooriatundi mille Kristel ja Velli kiirkorras läbi viisid, lastigi mind ka asja juurde. Aga ma tegelikult kartsin: relv oli nii suur, raske ja külm.

Kui kõlas käsk: 3 padrunit salve, salv kinnitada jne, siis ma mõtlesin, et mida ma siin teen. Appi! Kas ma ikka saan hakkama? Kas käib kõva pauk? Kui valus see tagasilöök on? Kas kõik hakkavad naerma, kui ma pilvedel saba tagant ära lasen?Aga taganeda polnud kuskile. Ise tahtsin! Järelikult tuleb teha, saagu pärast mis saab.

Sihtisin (jumal teab mida) ja siis käis pauk!Oligi ilge kõmakas. Tagasilööki lootsin ka pehmemat ja pilve sees oli auke....mõtlesin.....Ja tahtsin uuesti proovida ja uuesti ja uuesti.

Kui kõik padrunid otsa said, oli täitsa kahju, et millal jälle saaks proovida - harjutama aga vast läheme veel, eks? Kõik kes pole veel proovinud minge, tehke käsi valgeks!

Minu tavapärane laupäev (pesu, köök, koristamine) sai tänu sellele üritusele hoopis põnevam, värvikam ja lahedam(kärarikkam). Tänud Kristelile ja Vellile.

Pildid siin: http://picasaweb.google.com/virunaiskodukaitse/NKKTapaLasketiirus#

Lumetorm Monika järelkaja (Marit)

2010-12-15T04:15:00.000-08:00

Hakkasin 10. detsembri hommikul süüdimatult tööle minema, hõiskasin veel kodustele, et täna on privilegeeritum klass jalamehed, kuna ainult jalgsi saabki veel tööle.

Sain maja nurgani, kui ees oli silmini hang. Mõtlesin optimistlikult, et lähen siis täna teist kaudu – sain maja teise nurgani, aga olukord sama. Helistasin siis vallavanemale, et kuidas tema tööle sai (saab) ? Vastus oli ootamatu – pane vastupidavad ja soojad riided selga ning katsu vallamaja poole hakata roomama, Padaorus on olukord nii hull, et inimesi juba evakueeritakse, iga abikäsi on hädavajalik ...
Taipasin, et see tähendab toitlustamist, soojade tekkide hankimist, poest tuleb haarata kaasa niipalju toiduaineid kui tassida jõuab jne.

Vallamajani ma tõepoolest roomasin, kuna kogu tehnika oli saadetud nn eluteed lahti ajama – teelõiku Padaorust Viru-Nigulani, sealt spordisaali ja kaupluseni.

Spordisaali jõudes nägin, et esimesed evakueeritud olid juba kohale toodud – põhiliselt väikeste lastega pered. Vabatahtlikke abistajaid oli päris palju – kes pani kirja saabunute kontaktandmeid, kes valmistasid võileibu ja teed, kes organiseerisid sooje tekke, ühesõnaga - käis paras sebimine.

Rahvast toodi sõjaväe transportööriga muudkui juurde, kõige tähtsam oli, et külmunud inimesed ruttu kausitäie sooja suppi saaksid. Suppi keetsid lasteaias meie oma kodukaitsjad – Anu ja Erlin, ainus probleem oli, kuidas supp kätte saada ? Need paarsada meetrit olid antud olukorras nii ületamatud ...

Kui supp käes, tekkis toitlustamislaua juurde paras järjekord – tekkis sama tunne nagu õppustel, ainult, et polnud ees ei puhast põlle ega käes kindaid, tuli mõelda vaid, et inimesed võimalikult ruttu sooja sööki saaksid ...

Spordisaalis ringi sebides tekkis selline vahva kogukonna tunne – väga palju kohalikke oli appi tulnud, kodudest toodi villaseid sokke, tekke, toidunõusid. Kodutütred riputasid msn-is üles teateid, millest on kõige suurem puudus. Kõige rohkem nappis ühekordseid toidunõusid, millele ka ruttu reageeriti – inimesed hakkasid neid kodudest tooma ( poodidest olid kõik ära ostetud ) ja kui need ka otsa said, siis toodi tavalisi savist supikausse.

Vahest kõige üllatavamaks momendiks olid spordisaalis ringi askeldavad ajakirjanikud ja reporterid. Ajal, mil inimesi 10 – 12 kaupa roomiktransportööriga läbi tuisu ja lumesaju tuuakse, tulevad nemad nagu muuseas kohale ??? Küsisin mõnelt, kes intervjuud tahtis võtta – kuidas te ise siia kohale saite ? Ega nad muidugi oma ametisaladust reetnud.

Kogu see spordisaalis toimuv sigin-sagin tuli kuidagi tuttav ette, vahepeal tekkis tunne, et tegemist on suurõppusega, kuna kohal oli politsei, pääste, piirivalve, kaitsevägi, kaitseliit, naiskodukaitse ... Tegelikult oli kõik muidugi vägagi reaalne.

Naiskodukaitsjatest oli võimalik appi tulla ainult keskuses elavatel naistel – Anul, Erlinil, Liaanal ja Maritil, teistel polnud see lihtsalt füüsiliselt võimalik, kuna istusid ise mitu päeva lumevangis. Suur abi oli ka kodutütardest, rääkimata noorkotkastest ja kaitseliidu meestest.

See oli esimene reaalne olukord, kus kõike naiskodukaitses õpitut rakendada sai – kiiret formeerumist, toitlustamist, organiseerimist, vähesel määral ka esmaabi.

Viru-Nigulast saad abi (Anu)

2010-11-30T22:23:00.000-08:00

Kui 27.novembri hommikul majast välja sai mindud, oli lumehang pea rinnuni. Võib-olla oli selle hange sees ka mõni alajahtunud lembejoogi armastaja? Kes teab. Tol hetkel ei osanud märgata, ei oleks osanud võib-olla ka aidata.

27.-28.novembril toimus Viru-Nigula rahvamajas NKK baasväljaõppe järjekordse mooduli - esmaabi - läbimine. Koolitajateks olid Kristel Kitsing, Lea Matusorg ja Urve Loit, relvaõde Sakalast. Õpilasteks seekord Järvamaa ning Virumaa naised.

1.päev
Sissejuhatus koolitusse, üksteisega tutvumine – nagu ikka. Ja siis läks rühmatööks. Rühmatöö nõudis, et me mõtleks veidi järele, mis see esmaabi õieti on. Pidime kokku panema n.-ö pusle, kuhu oli peidetud esmaabi märksõnad. Ei olnud see nii kerge ühtki.

Loengut ei meeldi vist pea kellelegi kuulata, ikka tegutseda tuleb. Praktilise osana saime kätt proovida mees-nais-nuku (Ei saanud aru, kellega tegu oli: rinnad nagu olid, aga...) elustamisega. Ellu too tüüp õnneks ei ärganud, aga kunstliku hingamise võte koos südamemassaažiga sai taaskord läbi tehtud ning teadmised kinnistatud. Samuti õpetati meile, kuidas teadvuseta, kuid korralikult hingavat persooni püsivasse küliliasendisse panna. Teooria on tugev, aga proovi sa ise tugev olla, kui kannatanu 100-kilone on. Hea küll, külili veel veeretaks, aga Rauteki haardega tekiks raudselt raskusi.

Päeva jooksul saime veel nii mõnegi asja peal kätt proovida: rõhksideme tegemine, kolmnurkrätiku kasutamine. Tipphetkeks loen aga situatsioonimänge. Njah, kelle jaoks mäng, kelle jaoks paanika. Õpilased jaotati nelja rühma. Pidime välja mõtlema mingi õnnetuse, katastroofi ning seejärel seda esitama. Ei olnud see mängimine ka nii lihtne midagi. Kui ikka sõber sulle kui paanikas mängivale inimesele kõrva sosistab, et kuule, aita nüüd mind. Mis sul viga on? Mis ma tegema pean? Siis tuli tahes-tahtmata naerupahvakas peale. See naerupahvakas oli aga kadunud, kui ise abistaja rolli mängima pidid. Öeldi küll, et esmaabi on väga lihtne. Abistaja rollis olles tundus, et valetati. Kui sind visatakse olukorda, kus pereisa on purupurjus ja räuskab, joodik-sõber vedeleb teadvuste maas, tütar paanitseb ja peksab isa, ema vedeleb WC-s, kahvel kõhus, tabletid käes ning fontaanina purskav veri reiest väljumas. Siis mis sa teed? Tekkis paanika, paigalseis. Hinga sisse, hinga välja. Ja lihtsalt aita. Kas või lihtsalt kannatanut rahustades, soojendades (muidugi oleneb olukorrast).
2.päev
Teisel päeval räägiti meile mürgistustest, kemikaalidest, poomistest, narkost. Näidati videosid liiklusõnnetustest, pilte erinevatest traumadest. Samuti tutvusime med. paunade sisuga.

Koolituse lõpuks pidime sooritama testi, mis oli üpris kobedalt koostatud – ei midagi üleliia keerulist, samas esines ka pikemaid mõttekohti. Mida tähendab nt lühend KKK esmaabis? Korduma kippuvad küsimused? Vot, mõtle nüüd.
Kokkuvõtteks julgen öelda, et koolitus oli läbi viidud väga hästi. Küll aga võiks veel rohkem praktilisi harjutusi läbi teha. Ja kindlasti peaks iga ontlik kodanik mingi aja tagant esmaabi uuesti läbima.

Aitäh koolitajatele! Aitäh relvaõdedele meeldiva seltskonna eest!

Oska märgata, oska aidata, ja maailm saabki paremaks!

Ellujäämisel jäid kõik ellu, 10.- 12. september 2010 (Velli)

2010-10-02T06:06:00.000-07:00

Või peaks ütlema, et üleelamislaagri elasid kõik üle. Vahet pole, kuidas instruktor arvab, et oleks poliitiliselt korrektsem ennast väljendada, aga meil oli vaffa.
10. septembri õhtul saime Krissiga Selveris kokku ja pidasime diskussiooni, kas seekord otsitakse ka meid läbi ja kui palju puistatakse. Otsustasime riskida, Kriss panustas pähklitele ja nikotiinile, mina šokolaadile ja kuivatatud banaanidele.
Transat oli vähe, niisiis veeti meid kohale Unimogi kastis. Teada oli meile ainult piirkond – Laekvere kant.

Kohal jõudsime juba pimedas. Kellegi talumehe hoovis aeti meid kastist välja, kaart kätte ja minna tuli ca 12 km laagrisse.
Enamus teest oli metsa vahel. Ma oli surmkindel, et me pole õigel teel. Kaardi järgi oleks pidanud see olema lausa sõidetav, meie metsarada kiskus nii võssa, et iseennast ka vahepeal ei näinud, rääkimata Krissist, kes nagu vana rahu ise seljataga kõndis, ja ma üldse ei hakka rääkima Liinast ja Indrekust, kes kappasid ees nagu noored põdrad. Tegelikult nad ongi meist nooremad, aga ma lihtsalt imestasin, kuidas nad selles kotikas veel siruli pole käinud.
Kohale jõudsime kesköö paiku. Rõõm oli näha tuttavaid entusiaste Rainerit ja Villut, kes olid ennast juba sisse seadnud, et meile see ndlvahetus võimalikult keeruliseks teha.
Esimeseks ööks otsisime omale metsa serva koha, kuhu maha visata kaks lebo, mis meil nelja peale kaasa oli võetud. Telkmantli tõmbasime puude külge peavarjuks, traadiga kinni ja käras küll.
Laupäeva hommikul saime teoreetilised teadmised, milliseid varjualuseid ja voodeid on võimalik metsas ehitada, kuidas punuda looduses nööri, võimalused kaitsta ennast külma ja niiskuse eest, milliseid papusid meisterdada plastpudelitest, kui oma saapad ennetähtaegselt pensionile lähevad jne. Seejärel jagati laiali juurikad ja liha ning näidati kätte territoorium, kuhu pidime oma neljaste gruppidega endale kodu tegema. Algas vinge tööde jaotus ja toimetamine. Meie Krissiga ehitasime ja soojustasime varjualust. Liina tegutses lõkke ja maa- ahju kallal. Indrek oli MF (loe: multifunktsionaalne) – tõi puid ehitamiseks ja lõkkeks, tassis kive ahju jaoks ja oli muidu vajalik.
Ega selle varjualusega midagi keerulist olegi. Peaasi, et maapinnal ei magaks ja katus pea kohal oleks. Maapinda soojustasime vaheldumisi kuuseokste ja sõnajalgadega, mida oli metsas kõvasti saada. Villule ja Rainerile see sõnajalgade variant ei meeldinud, sest see pidavat viletsamatel meestel panema pea valutama. Aga nad ei teadnud, et me pole viletsad mehed. Me olime kavalamad – panime telkmantli veel alla, et sõnajalgadega otsekontakti vältida. Varjualuse tegime langenud puu alla, mis oli teise puuga toestatud. Toikad puu peale, telkmantel kõige otsa, traadiga kinni ja voila!

Liina tegutses meil lõkke ääres. Kapsalehtede sisse sai pandud kartul, porgand, sibul, liha ja lähedalt vanast talukohast pätsatud kreegid. Kapsalehed traadiga ümbert kinni ja maa- ahju. Ahju tegemiseks kaevas Indrek maasse augu, mis vooderdati põllukividega (ära sa igaks juhuks paekivi kasuta :)). Tund aeg lõkke tegemist selle peal ajas kivid kuumaks. Seejärel kaapisime lõkke pealt maha, panime kapsasse keeratud õhtusöögi kividele, selle peale veel mõned kivid ja sinna peale uuesti lõkke. Ühesõnaga, kui sa veel aru ei saanud, siis kapsa- pamp jäi kivide vahele ja peale tegime uuesti lõkke, et ka ülemised kivid kuumad oleksid, sest alumisi sai juba lõkke all soojendatud. Ja kui sa ikka aru ei saanud, siis pead järgmisel korral ise kaasa tulema.

Kuna meil lauahõbedat kaasas polnud, siis lõikasime langenud kase küljest tohtu, mida taldrikuna kasutada, kahvliks kõlbasid sõrmed ja nuga.
Aja sisustamisega probleemi polnud. Liina üritas puutükist meisterdada lusikat. Mina punusin heinast ca 2 m nööri, Kriss ja Indrek külastasid naabreid ja hindasid nende elamistingimusi.

Õhtu oli nagu õhtu ikka lõkke ääres – palju toredaid jutte ja lõõpi. Üks grupp tegi isegi kreekidest ja šokolaadist moosi, mida kaasa võetud küpsistega nositi. Kutsuti meidki proovima – välikokad on ikka välikokad, sellised leidlikud, väga hea moos oli.

Vastu ööd keetsime ja grillisime küülikut, mille me loosiga saime. Sellele järgnevast tegevusest ma lähemalt ei jutusta, aga puljong ja kahe kivi vahel küpsetatud liha olid midagi muud kui igapäevane.

Ausalt öeldes oli öösel palav magada. Vihma ka ei sadanud vastupidiselt eelmisele ööle, kui tingimused olid kesised ja vastu hommikut ladistas. Pühapäeva puhul oli staap meiega helde – anti lausa pannkoogijahu. Niisiis küpsetasime Indreku katelokis mõned pannukad, koristasime enda järelt laagriplatsi, pakkisime asju ja asusime uuesti teele. Seekord oli kaardil ette näidatud teine trajektoor, aga sihtpunkt oli sama. Olime viimane grupp, kes rännakut alustas. Uhkelt mööda metsarada kõmpides - jällegi kahtlusega, et tee pole päris õige - kuulsime metsast hõikeid. Mõnisada meetrit eemal olid kaks gruppi kokku saanud, Urvel rätikust kott meisterdatud ja see oli pungil seeni täis. Otsisime kamraadid üles, aga mitte raske seenekott polnud see, mille pärast meid hõigati. Ühinenud meeskond leidis, et nad on eksinud. Nüüd tundus meile ka, et asi pole õige. Hea oli see, et nüüd oli meid rohkem. Eemalt kostus püssi laske. Jahi kahtlustamine kadus ruttu, kui hakkas koitma, et äkki on tegemist jahimeeste lasketiiruga. Kõne instruktorile ja kaardilt tuvastati umbkaudne lasketiiru asukoht. Algas lõbus matk metsa vahel, ületada sai jõge, tuustida rabas, süüa pohli. Lasketiiru taha jõudes selgus, et tegemist oli lausa EstOpen võistlusega. Vaikselt lasime sealt jalga ja tee otsimine tsivilisatsioonis oli juba kerge.
Maanteele jõudes nägime Unimogi. Poisid üritasid moosida, et meid peale võetaks, kuna eksimise tõttu venis matk pikemaks. Mulle sobis, et ei võetud. Viimase võimalusena visati varustus salaja Unimogi kasti. Oh seda pettumust, kui auto paarisaja meetri pärast enne kurvi kinni pidas ja kompsud maha visati :D Väsimusest polnud märkigi, kui kaks tüüpi võidujooksu tegid Unimogi suunas, et päästa, mis päästa annab. Kirss tordi peale, ma ütlen!
Ega muud kui jala edasi, kaugel see Paasvere siis ikka on...

Ja nii nagu üleelamine algas, nii ta ka lõppes – Unimogi kastis. Koju jõudes, tegelikult, nälga ei olnudki. Kaks ööpäeva endaga kaotusi ridades kaasa ei toonud.

NKK külas Vantaa reservväelastel (VaRes) 19.- 21.08.2010 (Velli)

2010-08-23T13:26:00.000-07:00

19. augusti hommik algas vara. 03:04 ärkasin üles, äratuse olin kinni pannud ja nii ma uuesti magama jäin. Kärmelt riidesse ja 03:05, kui pusa selga tõmbasin, helistas Ursula ja teatas, et auto varsti kohal. Kott kaasa, uksest välja ja Triigi poole. Peale Väike- Maarjat tuli kellelgi targal idee, et äkki helistaks Kristelile ka ette. No jah, too magas veel, asjadki olid nuustikul pakkimata… See- eest oli Lea Pikevere ristis nagu viis kopikat. Mjäu (loe: Mäo) ristis maandusime Statoili, tegime hommikukohvi ringi, helistasime keskkonnakaitsesse haige toonekure päästmiseks tanklast ja ootasime tartukaid.
Buss oli väike – asjade jaoks ruumi polnud, aga hea seltskond ja väga kannatlik bussijuht kompenseerisid selle pisikese puuduse, sest suured reisikotid saab ka vahekäiku ja jalgade juurde pakkida, et siis rõõmsalt tõkkehüppeid harjutada.
Viking startis 08:00. Kahe ja poole tunni pärast olime Helsingis. Väike tuur linna peal – kes täikal ja kes südalinnas söömas. Anne- Ly liitus meiega ja sõit edelasse võis alata.
Soome küll muidu selline viitadega hästi varustatud maa, kuid Raseborgi kindlust otsisime kolm tundi. Kindlus on pärit 14. sajandist. Erinevalt Eesti kindlustest, paistis see oma graniidist alusel üsna ümmargune ja väike. Ehitamise ajal oli kindlus veega ümbritsetud, kuid sajandite jooksul on meri taandunud. Praegu olevat tegemist kohalike jaoks olulise paigaga, kus külapidusid ja kontserte korraldada.
Karjaa linnakeses võttis meid vastu Terhi. Kohe tehti algust toidu hävitamise ja kaasas olnud ajakirjanik Raineri sünnipäeva tähistamisega. Õhtu hit olid sämpyläd (kuklid), mille valmistamist sai kohapeal õppida. Mina olin esimene õpilane. Terhi pidavat seda kokakunsti muidu õpetama skisofreenikutele. Ekspertvõrdlused tavapäraste õpilaste ja Ehasalu vahel ei jäänud, muidugi, tulemata. Aga sämpyläd tulid head ja neid hakkan ma kodus meisterdama, kuigi mitte väga tihti, sest nende seedimisele kulus mul pool nädalat…
Õhtu lõppes saunatamise ja magamiskohtade eest võitlemisega – rõdu oli populaarne, millest Rainer eriti hästi aru ei saanud...

20. augusti hommikul külastasime Igori muuseumi Degerbys. Degerby vald, kuuludes Porkkala piirkonda, oli 1944- 1956 venelaste valduses. Seetõttu on pärast maade vabastamist nähtud ka kurja vaeva piirkonna taastamisega, kuna Porkkala suudeti selle ajaga hooletusse jätta, kõik elamiseks vajalik (majad, põllud jne) olid rikutud. Huvitavat lugemist, vaatamist ja meenutamist oli küllaga. Muuseumi eesotsas on hingega inimesed, kes on kogunud infot maailmasõja ja kommunismi kohta, erinevat kraami sellest ajastust ja pilte möödunud karmidest aegadest. Nagu nad ise ütlevad: „… mitte selleks, et kaitsta ja ülistada juhtunut, vaid et see mitte kunagi ei korduks.“

Ekskursioon jätkus Upinniemi Merekaitseringkonnas, kus tutvusime baasi toitlustamisega. Kaasasolnud välikokad sebisid omale kohe uusi retsepte ja tegid giidile ülekuulamist. Lõunat sõime ohvitseridemoodi, kuigi menüü oli sama mis ajateenijatel. Pärast sööki ootas meid kaitseringkonda tutvustav loeng kaptenleitnant Mika Salini poolt. Tervitusi tulid edasi andma ja oma tegevusest rääkima ka Rannikusõdurikodude Kogu esindaja. Saime põgusa ülevaate sõdurikodu toimimisest, mis Soomes baseerub omatulul, ning maakaitsjate tegemistest ja koolitustest, mis tundusid väga huvitavad, praktilised ja rahva hulgas populaarsed. Tingitud ka ehk asjaolust, et piirkonnas on palju saari ja mereäärset pinda – uppuja päästmine on ju ennekõike uppuja enda asi.
Laulsime ka Eesti lipu auks, kuna tegemist oli meie vabariigile olulise päevaga – taasiseseisvumine. Kristel sai rikkamaks ühe märgi võrra, mille kohalikud reservväelased talle üle andsid kahel pool lahte asuvate organisatsioonide koostöö edendamise eest. Õnnitlused ja samas vaimus edasi!
Oma silmaga sai üle vaadata ka teemaks olnud sõdurikodu, kus meile pakuti suhkru sees uputatud moosiauguga munkkisid. Neid pidi õigetpidi sööma, muidu olid moosist ilma (nagu mina). Kaasa sai osta Sotilaskoti meeneid, iga päev sellisesse kohta ei satu.
Õhtul pidasime duetti (just nimelt duetti) automaatpumppüssidest NKK versus VaRes. Harjutamiseks oli Benelli ja võistlemiseks Winchester. Nagu ikka võitis VaRes, ka seekord jäi rändkarikas neile, kuigi vahe oli väga väike ja arvestades asjaolu, et meie naised käsitlesid neid relvi esimest korda, olime ikka ülikõvad mutid.
Ööbimiskohta tagasi jõudes asuti köögitoimkonda. Kuigi Ursula väitis, et tal on välikokakursus läbitud, kahtlesin, kas ta ikka saab salatiga hakkama, sest sisekokakursust ei olnud tal läbitud. Siiski ei pidanud ma grilliõhtus pettuma. Külas olid ka kaks Heimot – üks oli muuseumist kaasa haaratud maakonnavalitsuse esimees ja teine maailma kõige suurem antikommunist, keda ma elades näinud olen. Õhtu kulges ajaloo hõngus. Eriti vaprad jõudsid pärast saunagi.
Kolmas ja viimane päev algas äratusega 07:30. Peale hommikusööki asusime uuesti teele Upinniemi kaitseringkonda. Seekord viidi meid mereväe kaatriga Mäkiluoto saarele, kuhu tsiviilisiku jalg ei astu. Pääsesime sinna merekaitseringkonna eriloaga. Saare pindala on vaid 0,75 km2, kuid maastik üsna mägine ja selle läbituustimine võttis kõvasti aega. Lausa nii kaua, et ma juba arvasin, et oleme räigelt graafikust maas, sest juba kolm tundi ei olnud me midagi söönud. Aktiivset tegevust pole saarel alates 2005, aga sealolev sõjatehnika on töökorras ja saare peal pildistamisel ranged piirangud. Muideks, Mäkiluoto on ka Eestile kõige lähem koht Soomes, vahe Rohuneemega on 46 km ja Naissaarega vaid 36, mistõttu oli 1933 toimunud eesti ja soome staabiõppusel võimalik suurtükituld juhtida nii Mäkiluotost Aegnale ja Naissaarele kui ka vastupidi.
Kui kuskus söödud, ootasime taas kaatrit. Tagasiteel ei jäänud keegi kuivaks, laineid lendas üle pea rohkem kui rubla eest (või euro eest – kuidas tahate). Sõit oli väga kiva. Potased lirtsusid ja riided vajasid vahetamist.
Terhi ja Anne- Lyga hüvasti jäetud, jõudsime taas tõdeda, et Soomes ikka pärast kella kuute õhtul keset laupäeva naljalt ühtegi normaalsesse poodi sisse ei saa. Itäkeskuses polnud seega suurt midagi teha. Aga kokkulepe oli kokkulepe ja kui sai rahvale nii kaua aega antud, siis ka ootasime viimaseid pargiuitajaid vapralt poole kaheksani. Niikaua unistasime meie Golden Raxi pitsabuffeest.
Sadamasse saabudes hakkas vihma kallama. Oligi terve nädalavahetuse liiga ilus ilm olnud. Piletid käes, pettunud sadamakohviku nigelas valikus, lonkisime Ursula ja Reelikaga mööda Katajanokanlaiturit. Loomulikult olime vihma ja tuulega tükkmaad maha käinud ja oma kauaoodatud kakao sain ma tagasi tulles sadama vastast bensukast, kus oli eestlannast teenindaja…
Terminalis ootasid reisikaaslased juba Vikingit. Mina tegelesin parajasti oma kahe- eurose Mendelejevi tabeli joomisega, kui Kristelil igav hakkas. Klõpsis mingeid mõttetuid pilte, sest mu seebikarp võimaldas teha veel 463 fotot. Mulle tundus, et neist 459 kavatses ta minust teha. Tegin ettepaneku lavastada still- life’i teemapilte. Ma olin üllatunud, et nt Ursula ja Rainer ei olnud nõus kanade mässu etendama, Reelika oli lõpuks käpp. Millegipärast ütles Rainer hiljem, et arstina peab ta mind ebanormaalseks, inimesena on tal must kahju. Kas teie saite sellest aru…?
Jättes õhtupimeduses Helsingi linna tulede saatel hüvasti Soomega, pidasin Kristeli nõudmisel laeva reelingul lahkumiskõne:
„Istub vares puu otsas, mitte s…gi ei tee.
Tuleb jänes ja küsib: „Mis sa, vares, teed siin?“
„Mitte s…gi ei tee.“
„Ja kuidas on?“ pärib jänes.
„Normaalne.“
Jänes viskab siis puu alla pikali, käpad laiali.
Tuleb karu: „Mis teed siin, jänes?“
„Mitte s…gi ei tee.“
„Kuidas on?“
„Normaalne.“
Karu viskab ka ennast puu alla jänese kõrvale. Vedelevad seal jäsemed laiali, mitte s…gi ei tee. Tuleb jahimees ja laseb ühest paugust mõlemad loomad maha.
Vares vaatab puu otsast ja mõtleb: „Selleks, et niisama lebotada ja mitte s…gi teha, peab ikka kõrgemal kohal istuma…““
Krissi ja Ursu emotsionaalsest reageeringust ma järeldasin, et neile meeldis mu sügavmõtteline kõne, kuigi Kristel väitis, et ta ei saanud aru, mismoodi see Soome või meie reisiga seotud oli. Mu meelest loogiline ju – tegemist oli varesega. Vares, VaRes… Koidab?

Valitud pilte meie reisist näed ringkonna albumist http://picasaweb.com/virunaiskodukaitse

Päev perekodu lastega, mere ja merepiltidega (Velli)

2010-08-14T06:29:00.000-07:00

12. augusti pilvisel hommikul asusid kaks bussi Rakvere staabist Vinni perekodu poole teele. Tarvis oli kaasa võtta 14 last, kes aitaksid meil selle päeva Võsu suvilas õhtusse saata.
Lapsed grupeerisid ennast ise, soorollid olid hästi paigas – poisid jooksid, loomulikult, tormi mustale numbrimärgile, tüdrukud pakkisid ennast uue ja uhkema bussi peale. Väike ümbersättimine Rakvere kesklinna parklas, kus meiega liitusid veel mõned liikmed, ja sõit Võsu poole võis alata.
Suvilas ootasid meid ees päeva toitlustuse- guru Urve lastega ja käelise tegevuse läbiviija Eha.
Nagu eelmiselgi korral (sügismatkal 2009) alustasime ka seekord hommikut võileibade vorpimisega. Igaüks meisterdas omale, palju süüa jaksas. Nt mina sõin kolm… :)
Selleks ajaks, kui õues merepiltidega algust saime teha, oli ka päike seltskonda jõudnud. Suvila aias lükati lauad kokku ja kohe täitusid need kõikvõimaliku huvitava kraamiga: paberid, guašid, näpuvärvid, liimid, salvrätid jms. Jätkus töö sektsioonides – ühispildi valmistasid poisid ja tüdrukud eraldi. Projekt oli väga jätkusuutlik – valmis kahes jaos. Alustati merepõhja loomisega. Värvi kulus ohtralt ja lõbuga, rätist ja liimist kerkisid kivid. Kui pildi põhi oli valmis ja kõik ennast värviseks teinud – mõned meenutasid suisa näomaskeeringut – jätsime maalid murule kuivama. Kõiksemees valmistus randa minekuks.
Maja ees hakkas suminaga moodustuma järjest pikenev paaris hanerida. Kamraadid koos astuti aiast välja. Juba enne mändide alla jõudmist alustati ühislugemist „vasak, vasak, vasak, parem, vasak“. Sammulugemine läks üle improvisatsiooniks ja nii valmisid käigupealt uued slõuganid.
Rannas joosti kohe kiikude juurde, mida mäletati juba sügisretkest. Ka ujumine oli uimemööda, võrkpall võrratu ja liivale kerkisid uued ehitised. Meie uus liige Liis oli Õnnelaga päris ametis lossi kallal. Tegemist oli kõige ökoma ökomajaga, mida ma kunagi näinud olen… Ise olin hämmingus, kui huvitav on merekarpe korjata mitte rannaliivalt, vaid käpuli vees neid liiva alt kraapides. Nii me seal Grete ja Igoriga pärleid kaevasime. Ok, pärleid tegelikult ei olnud… Sekka haarasime hiljem ka kõrsi ja heina – kästi ju võtta, mis pildile vajalik.
Pärast esimesi rannamõnusid läks tükkaega sumisemist, et kamp jälle ühiselt liikuma saaks, sest lõunasupp ootas söömist ja merepildid lõpetamist. Kui meie veel viimaseid frikadelle põske toppisime, oli Ehal juba töölaud kaetud. Huvitavat kraami tekkis aina juurde. Tundub, et ta hoiab ka täinaha alles, sest kõigest on võimalik midagi teha. Merre hakkas tekkima elu – roosa liiv andis erksat tooni, naturaalne liiv jättis asja reaalsuse piiridesse, fooliumist lõigati kalad, ka rannast korjatud karbid ja hein ei pääsenud PVA-st. Kes tahtis, meisterdas endale ja sõbrale kaardigi.
Merepildid jäid Võsu suvilasse mälestuseks. Kellel tekkis huvi kirjeldatud kunstiteoste vastu, võib minna neid oma silmaga kaema.
Pall ja ujumispüksid kaasas, reketid kaenla all suunduti taas randa. Nii ilusa ilmaga oleks olnud patt päev juba ära lõpetada. Seekord kogusid populaarsust karussell ja turnimisredelid. Väike võistlus käis ikka ka – kes täna pruunimaks saanud kui teised.
Õhtu tuli Urve meisterdatud makaronisalati ja grillvorstidega, arbuus oli ka täitsa omal kohal, kuigi ma kahtlustasin, et seda ta ise ei kasvatanud.
Päev perekodu lastega oli väga vaffa ja järgmisel aastal ootame neid jälle. Kasvataja Kersti ja tüdrukutega pidasime juba salaja plaani, mida ja kuidas järgmisel korral. Kes teada tahab, tuleb aasta pärast ise kohale :)

Vaata ürituse pilte meie albumist http://picasaweb.google.com/virunaiskodukaitse
Ühtlasi teavitan ka, et kuna albumi maht on piiratud ja varsti täis saamas, siis kellel on huvi, salvestagu sealt pilte. Oleks ju mõistlik peale piltide üleslaadimist mingi aja pärast teha valikulist kustutamist :)

NKK juhtide laager (Velli)

2010-08-06T04:09:00.000-07:00

JUHID ENESEJUHTIMISEST

30. juuli- 01. august 2010 toimus Vana Setomaal NKK juhtide laager, mis oli esimene taoline üritus, kuid loodetavasti mitte viimane.

Laagri toidud olid pärit setuköögist. Nii mõnigi meist sai esimest korda elus ära proovida okroška ehk kaljasupi, suuliimi, oakotletid, õllepliinid, setude rukkiviina ehk hansa ja muud võõrapärast. Külaliste etteastedki tõid meieni setude kultuuri laulu, rahvatantsu ja õhtuse ansambli näol. Tegevust jagus kõigile kogu ürituse ajaks. Polnud aega palligi taguda, mille olin ennatlikult kaasa võtnud…

Kui nüüd aus olla, siis tegelikult polnud see nädalavahetus ainult üks tants ja tagaajamine. Laupäeval käis kõva mõttetöö gruppides, kus teemaks oli enesejuhtimine. Jagati oma kogemusi suhtlemisest, emotsioonide vaoshoidmisest ja suhtumise muutmisest. Koos jõuti järeldusele, et enesejuhtimine on raske, aga vajalik töö elukvaliteedi tõstmiseks.
Emotsionaalsest ja sotsiaalsest intelligentsusest käis rääkimas psühholoog Endel Hango, kes jagas meiega oma teoreetilisi teadmisi enese- ja suhtlemise teadlikkusest ning juhtimisest. Kui ma varem veel kahtlesin, mis nende kahe intelligentsuse vahe on, siis nüüd sai see mulle selgeks.

Emotsioonide juhtimine ja eneseväärtustamine on viimaste aastatega saanud mulle isiklikult väga lähedaseks teemaks, võiks öelda, et lausa hobiks. Suure lükke selleks arenguks on andnud erinevad õpetajad, keda ma väga hindan. Olen püüdnud oma teoreetilisi seisukohti, kogemusi ja praktilisi juhiseid edasi anda nii klientidele kui sõpradele. Vastukaja on olnud vaid positiivne. Ja miks ei peakski? Elukvaliteedi määravad ju meie suhted, suhtlemine saab alguse suhtumisest ja see on ainult meie endi teha :)

Põnevaks ettevõtmiseks oli ka maastikumäng, kus igaüks sai proovile panna oma osavuse, nutikuse ja füüsilised võimed. Muide – kuivaks ei olnud võimalik kellelgi jääda. Katamaraaniga me küll ümber ei käinud, kuid aukudega toru täitmine veega oli kindlasti eriti lõbus ülesanne neile, kel varuriideid kaasas polnud.

Laagri lõpetas ühine ekskursioon Seto Talumuuseumi, kus sai tutvuda setude majapidamise, käsitöö ja traditsioonidega. Kui soojad käpikud kaasa ostetud ja lõunasöök hävitatud, asuti koduteele.

Veel bussis jagus jututeemat ja kiidusõnu laagri omapärasele kultuurikontekstile ja väga heale korraldusele.

Lõpetuseks midagi ilusat, mille üles korjasin ja edasi anda tahaksin – kui jagad oma küünlast leeki, saab maailm valgem. Aga sinu leek sellest ju ei kahane :)

Vaata ka juhtide laagri ja teiste ürituste pilte meie albumist http://picasaweb.google.com/virunaiskodukaitse

Suvelaager uudistades kaunist kodumaad (Kristel)

2010-07-31T11:34:00.000-07:00

Ühel mõnusal kolmapäevakul avanes mu läpakas messeri aken - the kassipipi astus mu „aknasse“ ja uudistas mu nädalavahetuse plaane. Nimelt päris aru, et kas olen minemas Viru nkkdžede suvelaagrisse, mis pidavat toimuma Pärnumaal juba samal nädalavahetusel.

Mõtlesin. Minu „kõvaketas“ on igasuguse infoga nii ülekoormatud, et laekunud kiri ringkonna listi reakese infoga suvelaagrist, oli haihtunud. Ja piisvava ajavaruga (kaks päeva on ju piisav?) tuli siis mõtted tööle panna. Ei saa ju ometi toredast laagrist eemale jääda, kui kõik sõsarad minemas. Olin veendunud, et seal kohtan ka selliseid nägusi, kellega ehk õppustel, kaevikuserval, lasketiirus kõmmutades ehk ei kohtu.

Kõne juba järgmisel hommikul instruktorile. Uudistamine, päevakava ja muu logistilise info hankimine - ja üleöö saigi opertiivselt saabuv nädalavahetus planeeritud.

24 ja 25 juuli olid need päevad, mil toimus Naiskodukaitse Viru ringkonna suvelaager. Ülla-ülla, kohale tuli meie ringkonna kuus naist. Hmm, päris mõtisklema pani. Hea, et igal meist oli käe kõrvale kaasa võetud mehisemaid ja pisemaid pudinaid. Rooli keerates tekkisid ikka pähe mõtted, et kui meie naised enam suvelaagrist osa ei võta, siis on midagi väga mäda. Kas oli vajaka teavitamisest? Kas suvi liiga kiire aeg kõigile? Ma saan aru, et minöörikursus, mis mulle väga meeldis ehk ei pane kõiki rõõmust hõiskama ja ehk ei sobiks igaühele, aga suvine laager Pärnus?! Mõnus rannaliiv, huvitavad külaskäigud, lahe seltskond? Jama, aga leian ennast päris tihti mõtisklemast, et kui isegi „padjaklubi“ üritustel on kaasalöömine nadivõitu, siis on ikka midagi väga mäda. Aga teadmiseks teile kõigile, kes neid ridu loevad: meil oli väga lahe: sai pulli, sporti teha, rannas peesitada, päikest nautida, peavalu kannatada (see oli õnneks ainult minul kuumusest), silmailu võrratul Eestimaal, tarkust, uudistamist jne jne. Kui te vaid teaks, millest te kõik ilma jäite!

Meie esimese päeva marsruut kulges Lagedi suunas. Päris naljakas oli auto rooli keerata ja maanteed künda, teadmata, kuhu nüüd liikumine parasjagu on. Autos võis relvaõega bingot mängida tee kulgemise osas (kohvipaksu meil polnud), aga paraku miljonäriks me kumbki sel korral ei saanud. Hea, et meie ees olid „vaod“ juba ette küntud ja pidin vaid rooli eesoleva auto järel õiges suunas keerama. Meie reisi sihtkohaks oli Lagedi. Lotovõidust küll jäime ilma, aga kui juba Eesti Vabadusvõitluse muuseumi silti nägime, siis oli klaar, et sinna meie marsruut kulgeb.

Pirita jõekäärus olevast Külma pargist saigi meie laager ametliku alguse. Muide see Eesti Vabadusvõitluse muuseum Lagedil on antud hetkel ainuke sõjamuuseum, kus eksponeeritakse nii eelmistes sõdades kui Teises Maailmasõjas kasutusel olnud sõjatehnikat, relvi, sõjaväevorme ning palju muud.
Külma pargis, kuhu on rajatud president Konstantin Pätsi venna, Voldemar Pätsi, kunagise maja koopia, saime uudistada kaks tundi. Ühinesime kell 10 alganud ringkäiguga (nii oligi kokku lepitud nagu hiljem selgus). Imbusime vaikselt mereväelaste hulka ja kuulasime muuseumi juhataja Johannes Tõrsi (kes on ühtlasi ka muuseumi asutaja) ilmekaid selgitusi eksponaatide kohta. Stendidel olevad väljapanekud kajastasid eestlaste osalust möödunud sõdades, sõjasündmusi, meie tuntud sõjaväejuhte ja nende elusaatusi. Samuti on väljapanekute hulgas palju sõjaajalugusid ja sõjas osalenute mälestusi kajastavaid raamatuid, dokumente ja sümboolikat. Tutvust tegime ka hoone keldris oleva suure, erinevatel ajaperioodidel kasutatud käsirelvade koguga. Kõigile jagus põnevust: kes äratundmisrõõmu välikatelt nähes, kes suure rahulolutundega seelikus tanki ronides, kes ohtralt kaadreid klõpsutades jne. Viimati Soomes Sõjamuuseumit külastades ei tekkinud sellist emotsiooni. Kuidagi mõnus aura ümbrirses seda Külma parki. Mõtlesin, et muuseumi rajamise idee sai Tõrsil alguse juba 1988. aastal, kui selle maatüki ostis endale presidendi vend Voldemar Päts. Kui tema seda oktoobris koos oma naise ja väikse tütrega vaatamas käis, oli seal 48 puud ja täielik risuhunnik. Meeletult palju energiat ja tahtejõudu pidi sellel mehel olema, et 1994. aasta Võidupühal see muuseum avada. Kuna Johannes Tõrs on kaitseliitlane, siis valdas rõõm- tubli töö ja panus!

Pea tarkustest paks tuli jälle maanteel rooli keerata, et jõuda järgmisesse sihtpunkti. Vahepeal sai burx naha vahele tõmmatud ja reis võis Pärnu poole jätkuda.

Meie järgmiseks sihtkohaks oli Pärnumaal Eesti kitsarööpmeliste raudteede ajalugu kajastavat muuseum, mis on asutatud 1987. aastal Lavassaares. Siniseid ja punaseid, vanemaid ja uuemaid veeremeid sai kaetud. Minu lemmikuks kujunes aga udupeen roosa vedur. See lihtsalt tundus nii lapsikult teistsugune. Aga üllatusi jagus veel: buss ja kastiauto kabiin - need veeresid kah mingil ajahetkel vist rööbastel. Kahju, sel korral ei olnud selgitusi jagamas giidi. Selle külaskäigu nõrgaks küljeks lugesimegi pärast arutades, et ei olnud kedagi selgitusi jagamas – jäi nagu nn taust puudu. Saime aga elamuse liikuva muuseumirongiga sõites kahe kilomeetri pikkusel kitsarööpmelisel raudteelõigul muuseumi ja Lavassaare asula vahel. Eesti Muuseumraudtee pakkus laagrilistele ka siseekspositsiooni, kus on eksponeeritud üle 500 erineva museaali.

Pärnu ei olnud enam kaugel. Päeva teine pool saigi õhtusse veedetud Pärnu linnas. Kes tahtis ostelda, kes Pärnu muuli külastada.

Kahe tunni möödudes kogunesime parkimisplatsile ja leidsime, et on paras aeg leida ulualune. Otsus võeti vastu, et öö saadetakse mööda Valgerannas telkides. Telgid üles ja merevette sulpsti. Grillõhtu, jalakeerutamised ja õhtuhämaruses võrkpall. Palli kõksimine jätkus seni, kuni silm enam pimeduses valget „kera“ ei näinud. Jätkus öödisku, et viimanegi ramm enne uinumist kehast välja pigistada.

Teise päeva hommik oli pisut hirmuäratav- merevesi oli telkidele päris lähedale trüginud. Varahommikul oli tunda, et vesi on tõusnud ja mühin oli valju. Päris hämmastav, kui kõrgele see öö jooksul tõusnud oli. Aga aega seda nautida meil pikalt polnud. Kiire hommikune suplus vees, kõhu täitmine ja uuesti autorooli, et sõita kohtuma Viru ringkonna ühe taasasutaja Tiina Rossiga, kes 2006. aastast töötab Pärnu Loodusmajas. Tiina on aastaid tegutsenud Noorte Kotkaste ja Kodutütardega ja matkamine ja looduses viibimine on talle väga südamelähedane. Usun, et Tiina on kingituseks Pärnu Loodusmajale ja julgen arvata, et ka vastupidi.

Pärnu Loodusmaja on loodus- ja keskkonaharidust andev huvikool Pärnu linnas, mille eesmärgiks on pakkuda õpilastele vaba aja mitmekülgset sisustamist läbi huvihariduse. Selles majas (õigemini on Pärnus selliseid maju lausa kaks) õpetatakse lapsi loodust ja keskkonda tundma ning seda väärtustama ja hoidma. See külaskäik oli täpp i-le. Naiskodukaitsjad said tutvuda Loodusmaja õppekollektsioonidega. Kõik uudistasid ringi kui väikesed lapsed: kõike sai ju käega katsuda ja imetleda. Loodusmajal on loodusteadusliku kirjanduse raamatukogu, õppekollektsioonid (kivimid ja kivistised, samblad ja samblikud, linnumunad ja -pesad, taimeherbaariumid, putukad, koljud, toataimed, teod ja karbid), keskkonnaklass, elavnurk, arvutid, loodusfilmid ja -hääled. Õppija seisukohast minu arvates väga tänuväärne ettevõtmine. Paar tunnikest hubases õhkkonnas möödus kiirelt, sest imetlemist oli küllaga.

Oli juba pikalt ringi redutatud. Tuli hakata sättima Lääne-Virumaa poole. Et mitte teele jääda, tuli ka masinat veidi kosutada. Meie vallatud kurvid võisid jälle alata. Sel korral aga väsinult ja maanteel loksudes ja mõtiskledes, et küll on ikka ilus see kodumaa!

Saviprogramm 16. mai 2010 (Velli)

2010-06-05T12:43:00.000-07:00

Saviprogramm toimus Ida- Virumaal ja tegemist oli ühepäevase üritusega, mille raames külastasime Aseri savimaardlaid ja tellisetehast, tutvusime savi erinevate omaduste ja kasutusvõimalustega ning matkasime Aseri valla külades.

Programm algas ekskursiooniga Aseri asulas, kus kohalikud giidid tutvustasid meile sealseid vaatamisväärsusi ja andsid ülevaate Aseri ajaloost. Aleviku südames on palju nõuka- aegset pärandit ja suur osa elamuid on üsna armetus seisukorras. Siiski on Aseri äärealadel küllaga rohelist ja meelde jäi ka uus kirik, mis ehitatud palkidest.

Ekskursiooniga suundusime Wienerbergeri tellisetehasesse. Sissejuhatuseks tegime väikse matka savimaardlatesse, kus räägiti meile savi tekkest ja kaevandamisest. Tehases tegime tutvust erinevat värvi telliskividega ja vaatasime tööprotsessi.

Pärast õpetlikku osa sõitsime küla seltsimajja, kus alates 1996. aastast tegutseb ajalootuba, mida huvilised uudistada said. Lõunasöögi kõrvale presenteeriti savi raviomadusi ja jagati koduseid retsepte, kuidas savi võimalikult hästi oma ilu ja tervise heaks teenima panna.

Täiskasvanutele pakuti võimalust savikrohviga kätt proovida, lastele oli samal ajal voolimine. Oma kunstiteose, ja kotikesega savi veel peale kauba, sai täitsa muidu koju kaasa viia. Pärast nii tõsiseid tegemisi käisime püramiidis, kus viibimine pidavat olema samuti tervislik. Nii lühikese ajaga ei saanud, muidugi, aru.

Ürituse viimane osa oli matk Aseri valla külades. Nähtud said paekallas, metsapunkrid, vana külakaev ja kari kohalikke lambaidki.

MTÜ Kõrtsialuse Küla Seltsil oli see juba teine kord korraldada programm naiskodukaitsjatele. Esimesest ekskursioonist said osa Alutaguse naised.

Kui sul on saviprogrammis käimata, siis soovitame see ära teha :)

Avalike suhete kursus Tallinnas (Velli)

2010-04-21T12:00:00.000-07:00

Muljeid Scoutsrännakust (Kristi)

2010-04-14T22:23:00.000-07:00

Scoutsrännak on Scoutspataljoni iga-aastane võistlus, millest on kutsutud osa võtma kõigi jõu-struktuuride esindajad ja tsiviilisikud. Rännaku juhendi kohaselt peavad osalejad läbima 30 kilomeetrise marsruudi kandes 15 kg kaaluvat kohustuslikku varustust. Kaitseväelasel kuulub varustuse hulka teenistusrelv ja 10 kg raskune seljakott, samuti peavad kaitseväelased läbima rännaku teenistusvormis.

Selleaastane rännak oli minu jaoks kolmas. Esimesel aastal katkestasin veidi peale 15 km., eelmisel aastal lõpetasin ajaga 6 tundi ja 31 minutit.

Paldiskisse kohale jõudsime lõbusas meeleolus. Nimekirjas kontrolliti nimi üle ja saadeti kotti kaaluma. Kellel raskust vähem, sai kohapeal liivaga kotti täita. Pingutasin liivaga veidi üle ja lõpptulemuseks kaalus kott 16,5 kg. Ei hakanud selle väikese vahe pärast enam liivakotti lõhkuma ja läksingi nii rajale.

Algus oli paljutõotav, mööda siledat asfaltteed Paldiski linnavahel. Linnast välja jõudes olid vahepeal küll suured poriloigud keset teed, aga väikese kõrvalpõikega pankranniku servale, sai neist kuiva jalaga mööda. Oli ka aega, et nautida vaadet merele. Relvaõele, kellega otsustasime see aasta rännaku koos läbi käia, ütlesin veel, et praegu küll väldime vett, aga pangu ta tähele, et mingi hetk läheme igalt poolt otse, olgu siis vesi või mitte. Ja märkamatult olidki esimesed 6 km läbitud.

Jõime kuuma teed ja kõndisime edasi. Järsku oli ees suur poriloik. Rahvas selle ees kaalus kõrvalt kuiva jalaga pääsemist. Meie otsustasime otse läbi minna. Taganttulijad veel kiitsid, et vot nii peabki tegema. Vesi oli põlvini, vee all augud, kivid, konarlused ja muud takistused. Kui ettevaatlik ei olnud, oli suur oht kukkuda. Õnneks kohe peale seda veetakistust oli 10 km punkt. Sai veepudeleid täita, kuuma teed. Kallasime saabastest vee välja, väänasime sokid kuivaks ja edasi.

Järgmine punkt pidi tulema 2 km pärast. Kas oli asi märgades riietes, tekkima hakkavas väsimuses ja tüdimuses, või oligi see vahemaa pikem kui 2 km, igatahes oli vahepeal tunne, et see punkt ei jõuagi kohale. 12-15 km möödusid ilma suuremate äpardusteta. 15 km ringis hakkas väsimus süvenema ja hakkas tekkima tunne, et ALLES pool on läbitud. Järgmist punkti lubati 1,5 km pärast. Ja oh seda õnne, kui avastasime, et 16,5 km asemel on 20 km punkt. Kus see segadus nende punktidega tekkis, ei tea. Võib-olla olime ise selleks hetkes nii väsinud, et enam ei taibanud läbikäidud vahemaadest mitte midagi. Kuum tee ja mustikasupp tegid tuju veel paremaks. Ja muidugi ka teadmine, et üle poole juba läbitud. Kuigi raja raskem osa minu jaoks oli veel ees.

Peale 22 km tuli ületada purre, mis tundus oma libeduses väga ohtlik. Ees oli paari km pikkune metsasiht- pikk, sirge, kitsas, lumine, jäine. Vaatad ette- lõppu ei paista, vaatad seljataha- algust ei paista. Ja siis veel märgadest sokkidest ja saabastest katki hõõrutud kand ja teine jalg, mis tõmbas krampi ning selg ja õlad, mis raskuse all valutama hakkasid. Võtsin valuvaigistit, surusin hambad risti ja korrutasin endale, et nüüd enam pooleli ei jäta. Järjekordne kergendus, kui see metsasiht otsa lõppes ja kätte jõudis 25 km punkt. Ees ainult 5 km. Samas ka väsimus, terve keha valutas, tüdimus. Jalgu üksteise ette tõsta oli tohutult raske, mingi ime läbi seda siiski tegin.

Kui tee ääres oli bussipeatus, oli väga suur eneseületus, et mitte sinna puhkama istuda. Kui oleksin seda teinud, siis arvatavasti sinna ma ka jäänud oleksin. Veel viimased pingutused ja juba paistiski värav. Keha oli valudes ja väsinud, aga diplomit saades oli kirjeldamatult hea tunne- jess, ära tegin. Aeg oli 7 tundi ja 14 minutit, aga arvestades rasket rada, olen ise väga rahul, eesmärk- läbi teha- sai ju siiski täidetud. Peale rännaku lõppu pakutud supp maitses iseäranis hästi ja tagasiteel sai juba arutada järgmisel aastal uuesti osalemist.

Kokkuvõtteks võin öelda, et palju abi oli headest saabastest ja heast seltskonnast. Pea igas punktis ja igast möödasõitvast meditsiiniautost küsiti, et kuidas läheb, kas jätkame, kas kõik on korras, kas midagi on vaja.

Müts maha kõigi ees, kes lõpetasid. Ja kes katkestasid või ei osalenud üldse, neid loodaks järgmisel aastal kohata.

"Naiskodukaitsesse värbamine meie moodi" NKK spordilaagris Tuksis

2009-07-27T09:54:00.000-07:00

Idee autor: Kristel Kitsing
Teostus: Velli Ehasalu
Osatäitjad:

Õpetaja- Aili Vakker
Arno- Kristel Kitsing
Teele- Kristi Raudsepp
Kiir/Tõnisson- Riina Ring
Toots- Velli Ehasalu

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, oli riigikaitse tund juba alanud. Õpetaja seisis klassi ees ja õpilased kirjutasid avaldust Kaitseliitu astumiseks.

Arno (vaikselt Teele käest): Noh, kuidas siis Naiskodukaitsesse astumine tundub?
Teele: Huvitav, ainult et orienteerumine on raske.
Arno: Kas siis orienteerumine on raske?
Teele: Oi, minule on ta hirmus raske.
Arno: Minule on jälle morse saatmine raske.
Teele: Kuidas? Sa tulid ju nii hästi toime. Kõik ütlevad, et sa tark poiss oled.
Arno: Kes ütlevad?
Teele: Kõik.
Õpetaja: Kas teil on avaldused valmis?
Õpilased annavad avaldused ära.

Õpetaja: Vaatame siis koos, millised võimalused meil Kaitseliidus on ja kuhu erialagruppi me teid suuname. Ütle, Toots, mida sulle meeldib vabal ajal teha?
Toots: Mina mängin kentuki lõvi ja ajan punanahkasid taga! Luuran mööda metsa, rooman mudaaugus, varitsen puu taga, siis võtan oma tamasseri raua välja ja phhh! Sure koer!
Õpetaja: Sind, Toots, on issand õnnistuseks loonud Kaitseliidule. Sinu paneme luurerühma. Kui hakata üles lugema kõiki metsatarkusi, mida sa siin mõne kuu jooksul oled klassikaaslastele õpetanud, läheb jumala päike enne looja, kui sinu registriga valmis saaks. Aga Teele, millega sina tahaksid tegeleda?
Teele: Mina võiksin minna toitlustusgruppi.
Õpetaja: See on hea mõte. Pärast viimast korda, kui me teiega metsas käisime, jäi toitlustusgrupp ühest liikmest ilma, sest ta viis kolm saia koju kaasa …
Arno: Jah, see.. (Jääb järsku vait ja on väga kurb)
Õpetaja: Mis on, Arno? Sul on midagi südamel.
Arno: Ma… Ma valetasin seekord, et ma Tõnissoniga koos tagalast ära läksin.
Õpetaja: Ah nii. (Tõnissoni poole) Kas sina võtsid tagalast kolm saia kaasa?
Tõnisson: Jah.
Õpetaja: Miks sa seda tegid? (Tõnisson on vait) Vasta!
Tõnisson: No mis need naiskodukaitsjad siis küpsetavad nii head saia!
Õpetaja: Kas see sinu südant sugugi ei vaevanud, et teine erialagrupist ümber suunati?
Tõnisson: Vaevas küll.
Õpetaja: Hea küll, ärge tema pärast muretsege. Ja Teele paneme ka sama eriala peale. (Teele poole) Oskad sa, Teele, juba süüa ka teha?
Teele: Jah, rosinasuppi.
Tõnisson: Rosinasuppi? Mis asi see on?
Teele: Noh, aja piim keema, pane rosinad sisse ja ongi valmis.
Tõnisson: Kas soola ka pannakse?
Teele: Mine’n’d ikka, kes siis rosinasupile soola paneb!
Tõnisson: Noh, siis ta ikka üks lurr on! Õpidki korralikku sõdurisuppi tegema!
Õpetaja: Ja kuidas on lood sinu endaga, Tõnisson?
Tõnisson: Kas sööjate gruppi ka Kaitseliidus on?
Õpetaja: Ei, sööjate gruppi meil ei ole.
Tõnisson: No siis mina ei tea! (Lööb käega)
Õpetaja: Aga vahest sobib sulle siis laskmine, sinna on sinusugust rahulikku meest vaja.
Tõnisson: Võib ju proovida.
Õpetaja: Hästi. Nüüd aga nende kolme saia eest lähed kojamehele appi, kõplad staadioni puhtaks. Ja ära sa enam salaja laagrist toitu kaasa võta.

Tõnisson: (läheb välja) Hea küll...
Õpetaja: (Arno poole) Arno Tali, sina oled meil uus poiss. Räägi endast midagi.
Arno: Mulle meeldib palju lugeda. Kui ma suureks saan, tahan saada kirjanikuks. Usun, et peale kooli lõetamist jätkan õpinguid Tartu Ülikoolis.
Õpetaja: Tubli poiss! Õpid oma hinge eest hoolt kandma. Ole nii kena, kasta hanesulg piima sisse, kirjuta laual olevale puhtale paberile oma nimi ja erialagrupiks märgi avalikud suhted, lase kuuma triikrauaga üle ja too minu kätte. Küll sa näed, et sinust tulevikus kirjanik saab!
Õpetaja: Oot, Tali poiss. Ehk loeksid meile ette mõne luuletuse?
Arno: (kohmakalt): Mis vaevab sinu südant,
mis iial nõuad sa.
See kes on meie issand,
kõik hooleks anna sa.
Õpetaja: Sa oled tubli poiss Tali. Ei või olla, et üks poisikene nii suure tööga hakkama saab.
Kiir: Ko-kompass…
Õpetaja: Mis- mis?
Kiir: Kompass…
Õpetaja: Mis kompass?
Kiir: Kadunud noh…
Õpetaja: Mis see tähendab?
Toots: Vahest viisid rotid ära? Meil viisid kaheraudse ära ega toonudki tagasi.
Õpetaja: Kaheraudse?
Toots: Ja- jah, kaheraudse!
Õpetaja: Kuule, rotid ei jõua kaheraudset liigutadagi, veel vähem ära viia.
Toots: Vahest oli neid mitu?
Õpetaja: Ah, mine metsa oma jutuga. Istu, Kiir, küll see kompass ka välja tuleb. Meil on parajasti pooleli teie paigutamine erialagruppidesse, väge hea, et sa ka tundi jõudsid, Kiir…
(Samal ajal) Toots: Arno, Arno, näe!
Õpetaja: Toots, mis sa seal teed?
Toots: Ei midagi!
Õpetaja: Mis sul seal põues on?
Toots: Ei midagi! (Paneb käe põue) Aihh!
Õpetaja: Näita siia, mis see „ei midagi“ sul on? (Toots näitab põuest kutsikat) No see veel puudus… Homme topid endale vahest mõne põrsa põue. Ütle, miks sa kutsikast kooli vedasid?
Toots: Kiir tahtis ära osta!
Kiir: Toots valetab! Ise ütles, et tal on kodus koer, kes teeb jahul ja mannal vahet. Mina ei ütel’d midagi selle peale.
Toots: Kuidas, kuidas ei ütelnud midagi? Ära tahtsid osta, käskisid kooli tuua. Ütlesid, et koolitad narkokoeraks ja läheb abipolitseinikuks.
Õpetaja: Jääge nüüd vait! (Tootsi poole) Mis ma sinuga teen? Laagrist ma sind välja ei jäta… Hea küll, jääd seekord ilma karistuseta, aga luba mulle, et sa täna enam ühtegi koerustükki ei tee.
Toots: Jah!
Õpetaja: Ja homme, kui tuled, ära kutsikat kaasa võta. Jääb siis nii?
Toots: Jah!
Õpetaja: Tänaseks on tund läbi. Määrake asimuut ja minge koju morset lahendama. Ja kui tervet ei jõua, lahendage pool, aga teiste pealt maha ei tee!
(näitlejad lahkuvad lavalt. Arno ja Teele jalutavad aeglaselt lavalt minema ja vestlevad)
Teele: Arno, tule täna meile uut maja vaatama
Arno: Ma ei tea, kodus...
Teele: Mis sul on kodus
Arno: Lilled, päikesepaiste, heinamaa....
Teele: Kaitseliitu on väga vaja selliseid isamaa-armastajaid mehi. Usun, et sinust saab tulevikus väga hea instruktor või noortejuht.

Linnalahing Rutjal (Kristi)

2009-06-15T21:53:00.000-07:00

31. mai hommikul äratasid mind ilus päikseline ilm ja ootusärevus eelseisva linnalahingu ees.

Teel Rutjale sai bussis lõbusalt juttu aetud- tore setlskond, ilus ilm ja loodetavasti tegus ja tore päev värske õhu käes. Kohale olid tulnud 7 tublit naist Viru ja Järva ringkonnast. Instruktoriks oli ltn Sild.

Esimese asjana jagati kätte meile rakmed, kiiver ja automaat. Mina, kes ma polnud rakmeid varem näinud ka mitte, vaatasin neid nagu imeasja. Tublid relvaõed aitasid rakmed mul kokku panna ja selga ajada. Peale seda jagati meid lahingpaaridesse. Kiire sissejuhatav jutt linnalahingust üldse, käemärkide meeldetuletus ja lahti läks liikumine maastikul lahingpaaride kaupa. Ikka metsa vahel ja lagendiku peal.

Peale esimest 15 minutit jooksis higi kiivri alt ja igalt poolt mujalt, nii et tunne olli nagu oleksin just saunast tulnud. Pluss veel automaadi hoidmisest kanged käed. Nagu alati sellistel puhkudel, mõtlesin, et miks ma ei ole küll kodus, võtaks õues päikest, mitte ei jookseks selle kuuma päikese käes.

Aja möödudes tekkis hasart, ununes voolav higi ja käed muutusid nii tuimaks, et ei saanud arugi, et midagi käes on. Peale liikumise harjutamist üritasime sisse pääseda majja, kus oli vaenlane (keda mängis meie instruktor). Esimeste paaride koostöö sujus hästi, nagu nad oleksid varem kokku harjutanud, viimane paar tegutses küll täitsa omapäi. Majja me sisse ei pääsenud, seekord oli "vaenlane" oskuslikum.

Edasi harjutasime, kuidas pääseda mööda avatud ustest ja akendest. Alguses tundus see päris lihtne, aga kui meid jagati kaheks grupiks ja pooled sees takistasivad, siis oli asi ikka päris keeruline. Jookse või rooma akende alt läbi. Kahjuks roomamine jäi ära, kuna seal olid maas klaasikillud. Instruktor õpetas: kiire pilk aknast sisse, kui kedagi ei näe, siis kiiruga teiste akende vahele. Seda ette näidates tekkis meil esimene kannatanu. Instruktor koperdas minu lahingpaarilisele kogemata otsa. Õnneks midagi hullu ei olnud, kerge löök automaadi kabaga rinda. Väike puhkus ja ikka sama tegusalt edasi.

Edasi tuli tubade puhastamine: granaat sisse(meil olivad granaatide asenduseks kivid). Kui pauk käinud, siis kohe ise automaadist tuld andes järgi. Lihtne oli asi niikaua kuni oli üks väike tuba. Segadus tekkis mööda koridori liikudes. Suurem ruum, mitmekesi sisse minna või et kas siis üks paar käib kõik toad läbi ja teised seisavad koridoris niikaua? Meil tekkis küll vahepeal tunne, nagu oleksime lambad:) Aga see kõik vajab väikest kokkuharjutamist, et kuidas ja mismoodi liikuda.

Ma usun, et vähemalt esmased põhitõed saime ikka kõik selgeks. Kirsiks tordi peal oli toapuhastamine paukpadrunitega. Vähemalt andis see mulle küll suure koguse adrenaliini. Isegi vaatama sellele, et osad automaadid tõrkusid.

Kõige lõpuks sai maha istutud relvi puhastama. Selle juurde käis suusõnaline tagasiside päeva kohta. Nagu jutust aru sain, jäid kõik päevaga rahule. Seltskond oli väga tore, instruktor seletas asju põhjalikult, ilm oli ilus, sai veidi ennast liigutada-no mida veel ühelt päikseliselt pühapäevalt tahta oskad.

Virukad jäid talvistes tingimustes ellu (Kristel)

2009-04-29T06:46:00.000-07:00

Seiklusterohke suvi on juba ammu läbi. Siiski mõlguvad paljudel meeles need mõnusad õppused. Tore on nendest oma tuttavatele jutustada ja sama vahva teiste seiklustest kuulda. Kas pole nii?

Talvine üleelamisraager elik ellujäämiskursus on minu huviorbiidis olnud juba kaks aastat. Suvisel- ja linnatingimustel on ellu jäädud, aga suur tahtmine oli ennast proovile panna ka karmides külmades oludes, et tunda ennast tõelise ellujääjana. Talvel puudub vahetu päikesesoojus, õhutemperatuur on madal. Tegutsemisvõimalusi piirab pimedus. Lisanduvad psühholoogilised faktorid: apaatia ja masendus. Kas saan sellega hakkama? Tööplaani Tartu malevas sirvides tabab mind sel aastal taaskord nördimus: mida pole, seda pole.

Vahel tulevad muudatused elus kasuks. Sel aastal lehvitasin Tartule ja asusin tegutsema Viru ringkonna ridadesse. No ennäe imet! See oli nagu vastuvõtukink, mis mulle osaks sai: 20.-22. märtsil oli Viru maleva tööplaanis see õppus proovikiviks täitsa olemas. Ellujääjad varustagu end soojade riiete ja rohke motivatsioonikoormaga- ilm tõotab tulla...huvitav.

20. märtsi õhtul kogunes kella seitsmeks klassiruumitäis optimistlike nägudega noorkotkaid, kaitseliitlasi ja naiskodukaitsjaid Viru maleva staapi talvistes tingimustes metsas ellujäämiseks vajalikku teooriat omandama. Ilma ühegi pausita tundus 3,5 h klassitunnis tagumikule mõjuvat kui naelutamisena tooli külge. V-vbl Ago Saaver oli ette valmistanud väga sisuka slaidimaterjali. Ellujäämiskursused ei ole nälgimine metsas, vaid idee on õpetada inimestele tundma loodust, taimi, loomi, linde ja hakkamasaamist väheste vahenditega nende keskel, samas loodusele kahju tegemata. Paljud Teist oleks loobuma toitu täis külmkapist, madratsist voodis ja sooja hõõgavast kaminast? Kui küsida mõne puberteedieas noore käest, kas ta oleks nõus loobuma linnamugavustest ning kolima maale, kus vett tood kaevust, on ahiküte ning kuivkäimla, ja lähimad naabrid on vähemalt kilomeetri kaugusel, siis kujutan ette, et mulle vaataksid vastu hapud näod, kes armastavad mugavusi. Inimesed on loomulikult erinevad, aga müts maha nende noorkotkaste ees, kes loobusid terveks nädalavahetuseks tsiviilelu luksusest- suurema osa õppusele tulnud liikmeskonnast moodustasid sel korral Viru maleva Noored Kotkad. Kaasa lõi veel kolm naiskodukaitsjat ja käputäis kaitseliitlasi.

V-vbl Saaver jutustab innukalt oma kogemustest ja nippidest: „ Seadke endale teostatavad ja reaalsed eesmärgid ja hakake neid teostama. Kui mingi asi ei õnnestu, ärge heitke meelt vaid üritage uuesti (mis halvasti, see uuesti). Ärge mõelge, mida teised teie lahendusest arvavad vaid tegutsege oma veendumuste järgi. Kui mingi ese või vahend puudub, tehke see kättesattuvatest vahenditest. Oluline on valminud vahendi praktiline väärtus, mitte välimus.“ Veel jääb teooriast meelde, et reaalses olukorras ellujäämisel, kohates metsas inimest, olete kindlasti rohkem ohustatud, kui kohates looma. Enne õppuse reaalset algust jäävad veel kõrvu v-vbl Saaveri sõnad, et õppus saab olema nii huvitav ja põnev, kui me ise selle heaks vaeva näeme. Elame, näeme, mõtlesin isekeskis.

Peale tarkuste kogumist jätkas tööd malevas revideerimistiim, mille moodustasid lisaks v-vbl Saaverile, kui õppuse vastutavale läbiviijale, abiinstruktorid Rainer Lapsanit ja Villu Jõemets. Üllatus, üllatus- meie kotid kontrolliti läbi, et kaasas ei oleks lubamatuid esemeid. Olgem ausad, läksime ju siiski üleelamislaagrisse, mitte sanatooriumisse. Sain muheleda ja itsitada nurgas omaette: selline tunne nagu sõda oleks tulemas, sest revideerimise käigus oli kokku konfiskeeritud ube, nuudleid, maiustusi, tubakat jpms. Instruktorid rahustasid, et ega nad meid nälga ei jäta. Usun, et see oli rohkem psühholoogiline käitumisreaktsioon, et appi-appi, mitu päeva metsas ja ilma harjumuspärase mugavuseta jalutada külmkapi juurde ja miskit hamba halla haarata.

Nii algaski rännak, kaasas katelokk, nuga, tikud, vahetuspesu, magamiskott. Meid jagati neljastesse gruppidesse ja kupatati veoauto kasti. Erinevates paikades tõsteti meid MB Unimogist maha, et isekeskis laagripaika kohale jõuda. Kaart peos võis meiegi tee alata. Mul vedas meeletult oma tiimiga, sest meie rännak möödus laulujorus ja toredas vestluses. Alustasime oma teekonda Vaeküla ristist suunaga Sämi risti poole. Pikkuseks võis oletada ligikaudu 10 km. Vantsimine tundus olevat meile nii meeltmööda, et mingi hetk kaarti vaadates avastasime, et oleme õigest teeotsast juba mööda põrutanud. Saime natuke oma saamatuse üle naerda. Kiirelt mõtlesime, et kasutame kompassi ja lõikame. Kõik otsused võtsime vastu üksmeelselt ja lasime kiirelt käiku. Sel korral kompassi järgi liikudes unustasime, et mööda teed olime ületanud Kunda jõge. Ühel vapral ellujääjal meenus äkitselt, et kõndisime ju ennist üle silla, siis ei leidnudki me muud pääsu, kui ots ringi keerata ja tuldud teed tagasi liikuda. Eks olnuks ka kangelastegu üle jõe konna või koera ujuda, aga jätsime need ujumistiili harjutused saabuva suve tarvis praktiseerimiseks. Keda sa siin süüdistad- ikka endid oma rumaluses! Kui varasemalt oli lumi sadanud selja tagant, siis nüüd saime trahviks ja meelehärmiks orienteerumisapsaka eest veel tuule ja lumelörtsi näkku. Ilm rännakuks oli tegelikult vaatamata ebamugavatele asjaoludele super ja kellelgi ei olnud veel motivatsioon kadunud- jätkus ka aega ümbrust silmitseda. Üks kaasvõitleja- meie ainus meeskodanik naiskodukaitsjate seas, viipas käega elektriliinide poole, et kuis need pimedas lume langedes helendavad. Midagi sellist polnud veel meie silmad küll näinud. Ega tavaliselt ei kola ka öösel mööda ilma ringi ja imetle elektriliinide romantikat. Kell oli juba tunnike peale südaööd ja me olime ikka veel teel laagripaika.

Kohale jõudsime kuskil enne kolme ja saabuses polnud me ka viimased päralejõudjad. Kiire ulualuse otsing, lõke ülesse, telkmantlid instruktoritelt ning onni ehitus võis alata. Talvistes oludes on kõige usaldusväärsem ehitada püstkoda, sest see pakub kaitset nii tuule, kui külma eest. Koja keskel olev lõke soojendab ja seinad on ümber-ringi kaetud. Pimedas me sellega jändama küll ei hakanud. Eesmärk oli saada lörtsi eest varju ning varustus kuivana hoida ning mõned sentimeetrid kuuseoksi külje alla, et väga külm poleks.

Esmakordselt hakkas tunda andma trots, sest lumised riided hakkasid seljas raskeks muutuma ja sulanud lumi tegi olemise märjaks. Esimesel ööl ei tulnud und, vaim oli veel ergas ja seetõttu veetsin lahingpaarilisega esimese järelejäänud öö lõkkevalves. Lõke peab pidevalt põlema, sest siis on võimalik end igal hetkel soojendada. Lasime teisel lahingpaaril silma kinni panna ja puhata. Kus sa aga saad sellistes märgades tingimustes ja külmas sõba silmale!
Relvaõde Kristi meenutab:
„Oleks ma teadnud, et peame selles lörtsisajus veel kõndima ja et riided ära ei kuivagi, ei oleks vistkaasa tulnud. Kuigi pean ausalt tunnistama, et kui oleks võimalus uuesti talvel metsa minna, läheksin kindlasti. Hea oli ennast proovile panna, kas pean lõpuni vastu. Pidevalt oli peas mõte, et kutsun tuttavad järgi ja lähen koju. Kodus on soe voodi ja pole märgi riideid. Eriti tihti mõtlesin seda magama minnes. Magamiskott oli ka täitsa märjaks saanud, riided märjad. Jube külm oli. Värisesin enamus ajast, magamisest ei tulnud midagi välja. Kõige rohkem jäigi meelde just see pidev külm ja märg olemine. Eriti hull oli asi esimesel ööl kohale jõudes, kui oli vaja kuivi oksi lõkke jaoks otsida ja kuuseoksi magamisaseme jaoks. Käed olid külmast tundetud, kindad tilkusid veest. Täielik lootusetuse ja allaandmise tunne oli. Pisar tuli silma, aga surusin hambad risti ja korjasin kuuseoksi edasi: oksad kätte, teise käega prillid lumest puhtaks.“
Külma ja tuule eest tuleb kaitsta kogu keha ning erilist tähelepanu tuleb pöörata peale ja jalgadele. Pea kaudu kaotame me teatavasti suurema osa oma kehasoojusest. Minu müts oli küll esimesel õhtul pikkast rännakust ja kehvast ilmast läbiligunenud narts, aga tõmbasin kapuutsi vähemalt pähe. Kasulik on riietuda mitmekihiliselt. Vahel võib soojem olla just see, kui võtad riided korraks seljast ja paned uuesti tagasi. Proovisin seda ka ise- mõjus. Loogika on siin samuti olemas, sest mustus ja rasv takistavad õhuvahetust ja vähendavad riiete isolatsioonivõimet. Käsi saab soojendada pannes neid kaenla alla, vastu kõhtu või jalgevahele sooja. Sõrmi tuleb samuti kinnsastes liigutada. Kui jalad on märjaks saanud, tuleb nad kuivatada nii ruttu, kui võimalik. Alati aga sellist võimalust pole. Kui jalad on märjad ning sokid ja saapad samuti, siis tuleks neid samuti saabastes liigutada, mitte paigal hoida.

Kus olid minu kõrvad, kui instruktor rääkis oma kogemustest ja ütles, et kilekottide kandmine saapa sees sokkide peal võib osutuda märgades oludes eduka tegutsemise aluseks? Loomulikult mainis ära instruktor tunnis ka selle, et kile võib tekitada umbsuse ja talvistes oludes võib tekkida jäätumisoht. Teoorias on ju kõik kena või mis? Ega siis peale teoorialoengut kohe kilekotte ei taibanud kaasa haarata. Oh seda põikpäisuist!

Järgmisel päeval algas vilgas töö: küttematerjali varumine, kuuseokste sentimeetri paksuse kasvatamine külje alla, onni täiendus, riiete kuivatus. Talvistesd tingimustes on võimalik teha ka korralik lattidest küljealune ehk lavats, mis hoiab maapinnast kõrgemal ja rõskuse eemal- see pidavat toimima. Alusmatti võib teha kuuseokstest, pilliroost, aga ka peenikestest okstest, pikast heinast, põdrakanepi vartest. Alusmatt on tihedam, kui lihtsalt enda alla pandud oksad. Kuna meie ellujäämiskursus kestis vaid mõne päeva, siis läksime kergemat teed ja vaid täiustasime oma „lossi“. Onni ümber toimus okstel avalik enampakkumine vettinud vormidele, samuti kuivatati lõkkepaistel kindaid ja sokke. Vähemalt oli sel päeval päikest, mis motivatsiooni juurde andis. Pihutäie saime instruktoritelt kruupe, millest tegime maitsva suutäie putru ja magustoiduks „Anneke“. Päev tundus liikuvat aeglasemalt kui tigu.

Avastasime, et meie laagripaiga lähedalt jookseb läbi majesteetlik oja. Veest tuleb toit, võimalus liikuda, suhelda ja ellu jääda. Osad gruppide liikmed said ühe lihtkäsiõngega ka kala püüda, aga keema polnud peale kalalkäiku küll midagi panna. Meie õnneks oli lähedal küll allikavesi, aga soovituslik on alati vett filtreerida ja keeta. Ka meil oli malevast kaasa taritud pudelitest joogivesi otsas ja tuli vett keetma hakata. Tee jaoks on kõlbulikud männiokkad, vaarikavarred, mustsõstra varred, mustika varred, pohla varred. Vedelikku peab jooma palju. Vähesest vedelikusisaldusest organismis annab märku uriini tume värvus. Sulatamata lund ega jääd ei ole soovitav süüa, sest see soodustab alajahtumist.

Metsas oli kõige ebameeldivam see, et jalad olid märjad: kaduma kippus motivatsioon. Tihti tuli sokke ja saapaid lõkkesoojuses kuivatada. Esimesel korral vahetasin niisama sokid ligunenud saabastes: oli ju vaja toimetada, ei saanud lubada endale niisama istumist. Mis Te arvate mitu sekundit võttis aega või mitu sammu ma sain kuiva jalaga teha? Hilisemalt oli lihtsam, sest aega jätkus ka saapaid ja riideid kuivatada. Igatahes teoorias oleme me kõik targad, aga läbi tehes või proovides talletub see mällu pikaks ajaks. Minu seni juba sissekäidud saapad tekitasid mõlemale jalale villid. Tohterdasin neid, et saaks natukenegi liikuda. Saapad vettisid ja villid läksid katki. Mul oli kaasas küll piisavalt vahetussokke ja riideid, aga milleks neid vahetada, kui see kuiv tunne kestab vaid mõne hetke?! Otsustasin jalgu tohterdada ning saapaid kuivatada, et siis korda saata sokivahetuseksperiment, et kas jäävad jalad kuivaks või kauaks seda lusti jätkub. Ei tahtnud tegelikult üldse ligunenud saabastest jalgu välja tõsta- valus ju ja nagunii saavad kohe märjaks. Tegutsedes saab sooja, lendab aeg ja tõuseb motivatsioon, et oled midagi kasulikku korda saatnud. Oma saapad ja jalad kuivaks ning tohterdatud saanud, haarasime sõsaraga kaasa telkmantli ja läksime kuuseoksi onni küljealuse tarvis juurde tooma.

Teise päeva naelaks sai kividel küpsetatud küülik. Loidus ja laiskus andis juba tunda. Külm ja märg oli olla. Kodus oleks jõudnud selle ajaga koristada, süüa teha, pesu triikida, õhtul teleka ees logeleda ning kaminasoojust nautida. Kapis oleks leidunud kuivad riided, mis selga tõmmata. Kui palju jõuab päeva jooksul mõelda mugavusele, kui pikk võib olla üks närune päev, et ellu jääda?! Kõht turtsatas juba erinevate häälitsustega ja nõudis midagi kosutavat, et vastu pidada. Taimedest süüa kõlbavaid takja-, pilliroo-, hundinuia-, ja nõgese juured, islandi- ja põdrasamblik, männikkasvud, jõhvikad- neid aga polnud kuskil. Ei õnnestunud meil kätte saada ühtegi kala. Rikkaliku õhtusöögi saime siiski! Proovisime kividel küpsetada küülikuliha. Nagu alul instruktor ütles, et see õppus saab olema nii tore, kui palju me ise viitsime vaeva näha! Sel korral otsustasimegi minna raskemat teed ja proovida oma grupiga midagi uut- kivide vahel jänkut küpsetada. Teoorias õpitud asi, aga siiani meie tiimil praktikas proovimata. Mõeldud ja tehtud! Alul kahe kivi vahel, mis minu arvates võrdub Statoilist kättesaadava vinnautatud lihaga ja teistkordselt „panni“ peal ilma „kaaneta“ praetud, mis maitses kui restoranis mõne Koidula eest saadav delikatess. Peale rüüpasime puljongit ja tundsime ennast kui kuningakassid. Kõht ei urisenudki enam. Väsimus oli kontides, sest esimene öö oli magamata. Nüüd oli kõht täis, riided olid päikese käes ära kuivanud ja pugesin nurruma. Magasime lahingpaariti vahetustega. Magamise ajal peab müts peas olema, kindad käes, soovitavalt villased sokid jalas. Kui saapaid ei võeta jalast, siis peab magamise ajaks kindlasti saapapaelad lõdvaks laskma, et veri ringi käiks ja kuivad sokid jalga panema. Kaval nipp on saabaste äravõtmisel need magamiskotti poetada. Magasin võimalikult napis riietuses, sest seljast võetud riideid sai kasutada tekina või padjana. Ööseks oli lõkkepaistel ka ülseanded täitmiseks, mida pidime järgmiseks päevaks valmis saama: oma puidust lusikas ning sussid ja räätsad grupi peale. Teine öö valdas juba koduigatsus ja teadmine, et varsti-varsti saab koju! Lõkkevalves ei saanud esimesed pea paar tunnikest peale ärkamist sõnagi suust. Istusime sõsaraga nagu kaks zombit. Teeks seda? Ah ei viitsi. Peaks vist seda tegema...ah küll jõuab. Valves oli lõkke ümber hea ja soe. Lisaks pidime jälgima enda ja kaaslaste olukorda. Magamise ajal peab lõke pidevalt põlema. Lõkkevalvuri ülesandeks on jälgida ka kaaslaste olukorda ning vajadusel kaaslased äratama. Küttematerjali kokku korjamine võttis aga pimedas palju aega. Lõpuks kandsime ikka küttematerjali ja sooja tee eest hoolt.

Algas pühapäeva hommik. Sel päeval tuli ette näidata meie nokitsustöö ja laager kokku panna. Sihtkohta kogunedes sai instruktor lõuatäie naerda. Ta pidi ühte asja mitu korda üle seletama, et kõik aru saaks. Tundsime end kui lambakari, kes mitte halligi ei taipa. Tegelikult olime me väsinud, tülpinud, märjad, külma saanud, näljased ja meil oli ka issias küljes ja muud sada haigust. Teatavasti oli see elementaarne näide sellest, kui loiuks ja väheadekvaatseks muutuvad sellistes tingimustes aega veetnud inimesed.

Sel hetkel mõtlesin, et miks inimesed tulevad sellele õppusele. Mida see kursus neile annab?
Aive Ott: „Miks ma sinna ronin ja kaasa löön on see, et mulle meeldib metsas- ma täiega fännan seda. Kõige eredam ja parim selle õppuse juures oli kivide vahel jänku küpsetamine. Mul on siiralt hea meel, et seda sai katsetada.“
Relvaõde Kristi : „Ühest küljest kindlasti oskuse, mida ja kuidas teha, kui midagi peaks juhtuma. Teisest küljest jälle sain enda kohta teada, et ei olegi nii kergelt allaandja. Ja positiivse energia heast seltskonnast. Lõpurännak oli ka üpriski meeldejääv. Kui enne korrutasin pidevalt, et mina kõndima ei lähe, siis tegelikult oli päris tore see maa maha käia. Ilm oli ilus, päike paistis, lumi sillerdas. Ja õnneks ei olnud maa pikk. Pikemat maad ei oleks vist jaksanud läbi käia.“

Kogu meie õppus lõppeski mõne kilomeetrise rännakuga pikki Kunda jõge. Ilm oli tõesti super, aga kui mõtlesin oma vettinud ja tohterdatud jalgadele, siis olin kindel, et mina lendaks pigem kogunemispunkti, kui sumpaks läbi hangede. Sees võitles kurat ingliga. Hambad ristis ja jonn oli suur- läksin ja lonkisin. Kohale jõudes jäi kõrvu lõõpivalt abiinstruktorilt „Küpsis püksis või?!“ Ma oleks tahtnud talle virutada sel hetkel vastu vahtimist. Olin nii uhke, et vedasin lonkides lõpuni välja, aga samas nii tüdinud kõigest. See oli pidev võitlemine iseendaga, tahtejõuga –aga ellu jäin seekord!

Huviatavat lugemist lisaks:
Peter Darman „Ellujäämise käsiraamat“
Stefan Källman ja Harry Sepp „Ellujäämine looduse meelevallas“
John Wiesman „Ellujäämise käsiraamat“

Vabariigi aastapäeva paraad Narvas (Lea)

2009-02-27T05:02:00.000-08:00

Osalejatele algas EV 91. aastapäeva paraad juba tunduvalt varem. Käidi koos jaanuaris ja veebruaris harjutamas rivisammu ja joondumist.

23-nda veebruari pärastlõunal algas sõit Narva poole. Kes jõudis üldse elus esimest korda Narva, kellele oli see aga jällegi aastatetagune taaskohtumine Narvaga. Linn tundus vaikne ja rahulik, ainult politseinikke oli harjumatult palju liikumas näha. Meid, Viru maleva kaitseliitlasi, majutati Narva Pähklimäe Gümnaasiumi. Kaasavõetud alusmatid ja magamiskotid suurde võimlasse pandud, jagati relvad ja oligi käes aeg paraadi peaproovile minekuks.

Esimene proov marssisid rühmad Peetri väljakule, joondusid ja harjutati tervitamist. Ega ei olegi lihtne panna üheaegselt tervitama kolme maleva rühmasid. Ikka kostus kajana kellegi hääl hiljem. Teine kord toimus veel kordusproov, et järgmisel päeval kõik tõrgeteta sujuks. Eelnevatel aastatel osalenud muljetasid, et on proovi tehtud ka kella kaheni öösel, et kõik toimiks. Seekord meil vedas, sest pääsesime vaid kahe prooviga. Rahvast oli ka peaproovi jälgimas palju.

24-nda hommikul enne paraadi toimuval rivistusel kontrolliti veelkord üle varustus, pingutati rakmeid ja kohendati kiivreid. Kuigi ilmajaam lubas eelnevalt külma, oli ilm parajalt pehme, taevast langesid aeglaselt suured lumeräitsakad. Orkestrihelide saatel väljakule marssides ja nähes seda suurt rahvahulka, kes kõik olid paraadi jälgima tulnud, ununesid sõdurisaabastes katki hõõrunud kannad ja automaadi raskusest väsinud õlg. Seistes rivis ja lauldes hümni, tunnetades seda ühtekuuluvustunnet, mis valdab sind – on hea teada, et sinu kõrval, ees ja taga, on oma malevaliikmed, kelle abile võib loota ning kindel olla mistahes ajahetkel.
Paraadi lõppedes, marssides mööda Narva tänavaid busside kogunemiskohta, naljatavad mehed, et on antud käsk rännakmarsiks Rakverre. Venitades oma jalasammu meeste sammudega võrdseks, mõtlen rõõmuga, et õnneks on see vaid nali meile - viiele naisele, kes
samaväärselt meestega pidasime vastu ja esindasime Viru malevat paraadil.